Glikman: riik on liigkasuvõtja

Kuna igalt töötajale väljamakstavalt eurolt tuleb ligilähedaselt teine riigile annetada, siis tähendab see liigkasuvõtjalikku sundi töötada pool ajast riigi kasuks. Kui eraõigussuhetes on liigkasuvõtmine keelatud, siis maksunduses see kahjuks ei kehti.

Üheks põhjuseks, miks Eesti majandus käib erinevalt Läti ja Leedu omast vähikäiku, on meie kõrge maksukoormus. Kui Eesti üldine maksukoormus on 32,8%, siis Leedul on see 26% ja Lätil 27,6%. Näiteks on Lätis ja Leedus äriühingu kasumimaks 15%, Eestis 21%. Demagoogiline vastuväide, et Eesti maksukoormus pole palju kõrgem, kui Euroopa Liidu keskmine, on sisutühi, kuna me pole kõrgliigas ega saa krõbedate maksude eest pariteetset avalikku hüve, pole meil normaalseid maanteidki. Seejuures pole kurja juur dividendimaks, kuna seda tasakaalustab säilitamist vääriv tulumaksu edasilükkamise põhimõte.

Just töökohtade loomist ja majandusstiimuleid pärssiv sotsiaalmaks on meil üks maailma karmimaid ning selle peab pretsedenditult täies ulatuses tasuma tööandja. Selle põhjuseks on panustamine pahemnaivistidele, kes usuvad, et tööandjalt kõrge sotsiaalmaksu lüpsmine ei vähenda töötaja sissetulekuid. Kummatigi ei sõltu summa liidetavate järjekorrast, vaid oluline on see, kui palju riik tööprotsessi pooltelt manti võtab. Majanduse elavdamiseks tuleks sotsiaalmaksu määra vähendada ning panna see maks ühtlasi töötaja kanda. Kui sotsiaalmaksu peaks tasuma töötaja, tuleks tööandjal küll senine palk säilitada, ent võit seisneks piraatlikke tööjõumakse ja maksuraha raiskamist vastustavate töötajate huvigruppide tekkes.

Läti on kehtestanud ka sotsiaalmaksulae, mis on tõukejõuks innovaatiliste ja kõrgesti kvalifitseeritud töötajate palkamisel. Meil kehtiv padusotsialistlik solidaarsussüsteem on mitte üksnes majandust pidurdav, vaid ka ebaõiglane, sest kõrgemat palka saav inimene ei tarbi rohkem avalikku teenust ega saa silmnähtavalt suuremat pensioni. Kui Eesti ei soovi veel enam maha jääda, oleks meilgi viimane aeg kehtestada sotsiaalmaksule lagi.

Eestis on umbes 1,3 miljonit elanikku ning see arv väheneb negatiivse iibe ja töökamate inimeste lahkumise tõttu. Riiki toidab umbes neljasajatuhandene erasektoris töötav sangarlik vähemus, seega on viimastel kostilisi 900 000. Meil on umbes 400 000 pensionäri, järelikult iga erasfääris töötaja peab ülal üht. Ja see on alles algus. Isegi rikkad riigid möönavad, et nende pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik.

Eesti võiks otsa lahti teha, võimaldades soovijatel luua endale isiklik neljas pensionisammas. Maksumaksja vabastaks sellega riigi üle jõu käivast esimese samba pensioni tasumise kohustusest, saades vastutasuks õiguse maksuvabastusele ning võimaluse kasutada maksuvabastusest tekkinud sääste omaenda tuleviku kindlustamiseks, näiteks kinnisvara soetamise näol.

Kulude kärpimiseks tuleb ühtlasi läbi viia radikaalne haldusreform. Meil töötab avalikus sektoris 160 000 inimest, pea kolmandik kõigist töölkäivatest inimestest, samas kui näiteks pururikas heaoluriik Luksemburg saab selleks suhtarvuks lubada kuni kümnendiku. Kui Eestis on 215 omavalitsust, siis tunduvalt suurema territooriumi ja elanikkonnaga Lätis on neid kaks korda vähem. On loomuvastane, et ülalpeetav teenib enam, kui ülalpidaja, ent 30 000 avaliku teenistuja palk on meil keskmisest 25% kõrgem ja kulutused suurenevad.

Häda seisneb mitte üksnes niigi kasinast, kuid riigist taibukamalt toimivast erasektorist väljapumbatavas rahas, vaid enda eksistentsi õigustavate keelajate armees. Nii on meil näiteks kinnisvarahinnad ja äritegevuseks vajalikud rendid kõrged mitte kasumipotentsiaali tõttu, vaid põhjusel, et pea alati leitakse ettekäändeid, miks omanik ei tohi oma maale ehitada – ja seda ühes kõige väiksema rahvastikutihedusega Euroopa riigis. Pahatihti on äraütlemiste põhjuseks hirm, et ligimene võib rikastuda, samuti tõdemus, et paljud head asjad toimivad ka ametnikeväe sekkumiseta.

Kuivõrd erinevalt Eestist on maksuliberaalses Lätis lisaks veel muu maailmaga toimiv lennuühendus, siis pole ime, et investorid on hakanud lõunanaabrit eelistama. Eesti meenutab selles valguses pigem naftaplatvormi, kust saab ainult laevaga liikuma ning mille peremees ei adu, et ahnitsemine juhtivatele kohtadele pandud muidusööjatest sugulaste kasuks ning igikahtlustav hoiak tekitavad heades tegijates loidust ja äraminekumõtteid.

Meenutame siinkohal veel ülekriminaliseerimist, üle 1000euroste arvete deklareerimise ja automaksu ümber toimuvat, maksuseaduste tõlgendamist maksumaksja kahjuks ning muud ettevõtjat vaenavat tegevust.