Ringi rännates ei tasu silmi üle tähtsustada!

Igatahes midagi keerulist seal ei ole, tuleb vaid ennast elu turvatsoonist ja eelarvamuste kammitsaist välja murda ning olla avatud Päris Elu pakutud võimalustele.

Näiteks kui tekib võimalus süüa krokodilliliha, siis tasub seda proovida, sest ära see ju ei tapa. Kui kohtad võõrsil olles tänaval jalutades veidraid pärismaalasi – kelle maailmataju ja välimus vastandub meie omale –, siis ei tasu kohkuda, sest seda lõbusam ongi, pealegi ei pööra tavaliselt nemad möödujale rohkem tähelepanu kui mööduvale pilvele ja ajavad lihtsalt omi asju edasi.

Kahetsen tänaseni, et ei julgenud minna Suurde Vallrahusse sukelduma, kui mul see võimalus oli. Piirdusin vaid snorkeldamisega ja isegi see tundus meeletult ohtlik, sest lõputu ja määratult sügav ookean tundus nii hirmutav. Olgugi et vaatepilt, mis ookeanisügavustes avanes, oli uskumatult võimas ja kaunis ning ka merikilpkonnad tundusid väga sõbralikud olevused.

Mul oli suur rõõm toimetada tänavust Reisieri, sest peale põneva lugemismaterjali sattusin suhtlema väga huvitavate inimestega. Kuna mind ennast Lõuna-Ameerika, iseäranis Mehhiko, väga köidab, oli paeluv kuulda antropolisti ja dokumentalisti Terje Toomistu käest Peruu-reisi kogemuste kohta.

Näiteks olevat Peruus Ayahuasca-rituaalid märkimisväärne turismiharu, mis tähendab, et üle maailma sõidavad inimesed sinna kokku, et minna šamanistlikule rännakule ja elada mõnda aega ritriidis. See olevat ka kõige ehedam meelelise reisimise näide, sest ritriitidel kasutatakse psühhoaktiivseid aineid, mis puhastavad ja võivad kogu maailmatunnetuse laiali raputada.