Läti miljonid haihtuvad Liechtensteinis

Lugu läheb tagasi 1994. aastasse, kui kolm riiklikku aktsiaseltsi Läti Energia, Läti Gaas ja Läti Raudtee moodustasid finantsarvelduskeskuse (FNC). Kui 1994. a detsembris oli Lätil masuudipuudus, otsustati osta Baltija panga laenuga Vene masuuti. 30. detsembril 1994. a sõlmisidki Baltija pank ja FNC masuudi ostmiseks 10 miljoni lati suuruse laenulepingu, mille tagas Läti Energia. Samal päeval liikus raha firmasse Birojs L&A, sealt edasi Finholdi, mis oli BB põhiaktsionär, ning lõpuks tagasi BBsse. Ja masuuti selle eest kunagi ei ostetudki.

Ainsaks süüdlaseks kogu loos tehti tollane energiaminister Andris Kreslin?, kes ühtaegu oli FNC tegevdirektor. Kohus mõistis talle FNC raamatupidamisdokumentide teadliku võltsimise pärast aasta tingimisi ja kõik.

Mõne aja pärast FNC laostus ja Baltija pank läks pankrotti. Kuid alles olid krediidileping ja Läti Energia laenutagatis. Siis otsustaski Baltija panga pankrotihaldur algatada Läti Energia vastu kohtuprotsessi. Ja pärast pikki kohtuvaidlusi jättis Läti ülemkohus 1997. a märtsis BB 10 miljoni lati suuruse nõude Läti Energia vastu jõusse.

Läti Energiasse saadeti kohtutäiturid, kellel tuli arestida nõutav summa. Neil tuli aga tõdeda, et raha sissenõudmine on võimatu, kuna Läti Energia oli erastamisel ja Läti seaduse järgi kuuluvad sellisel juhul võlanõuded rahuldamisele Läti erastamisagentuuri eriloal alles pärast erastamist.

Olukord oli BB jaoks keeruline: kohtuprotsessi ta võitis, kuid raha ikka kätte ei saanud. Äkitselt ilmusid BB pankrotihalduri juurde isikud, kes pakkusid tehingut, mille kohaselt Liechtensteini offshore-firma International Finance Company Establishment (IFCE) oli valmis viie miljoni lati eest ostma Läti Energia tagatud 10miljonilise laenulepingu. Tsessioonilepingule kirjutatigi mais alla ja IFCE kandis BB kontole viis miljonit latti. Kõik see toimus suure saladuskatte all.

Kohe pärast seda aga selgus, et Läti Energia on siiski valmis oma garantiikohustuse täitma, kuid kümne miljoni asemel lubas ta tasuda kaheksa miljonit, mis juunis kantigi Liechtensteini firma kontole. Tehingu oli heaks kiitnud ka Läti erastamisagentuur, kes siiamaani peab seda majanduslikult kasulikuks.

Nagu nüüd on teatavaks saanud, püüdis BB mais veel üht krediiti maha müüa, kuid see luhtus ajakirjanduse tõttu, kes tõstis kära Läti Energia kolme miljoni lati kaotsimineku puhul. Jutt oli 18 miljoni USA dollari suurusest krediidilepingust, mille tagajaks oli Ventspils Nafta. BB-lt soovis seda 4,5 miljoni dollari eest ära osta teine Liechtensteini firma European Secura Establishment. Müügi korral, mis jäi eelöeldud põhjusel toimumata, oleks Ventspils Nafta olnud valmis krediidilepingu uuele omanikule tasuma üheksa miljonit dollarit.

Kuna kõiki neid tehinguid ümbritseb tihe uduloor, siis on Lätis tekkinud küsimus, kas üldse kunagi saadakse teada, kes on need korraldanud ja kellele need olid kasulikud. Juriidiliselt on need igatahes korrektsed ja nagu selgub, ka kasulikud kõigile osapooltele. Sest BB oli rahul, et sai tagasi vähemalt osa raha, Läti Energia ja Ventspils Nafta said soodsamalt lahti oma võlakohustustustest panga ees ja võisid edukalt minna erastamisele ning Liechtensteini firmad lõikasid soliidset kasumit.

«Mustaks hobuseks» selles loos on Liechtensteini firmad, mille omanikud on eri riikide kodanikud, kellele Läti õiguskaitseorganid ei saa süüdistust esitada, kuna nad lihtsalt ostsid krediidilepingu ja said selle eest raha. Kõigele vaatamata on Läti prokuratuur otsustanud loo tõsiselt käsile võtta.

Läti Panga president Einars Rep?e ja peaminister Andris ?kele on nimetanud tsessioonilepinguid mahhinatsiooniks.

Läti erastamisagentuuri peadirektor Janis Naglis nimetab neid aga majanduslikult kasulikeks lepinguteks ning väidab, et tema käsutuses ei ole dokumente, mis kinnitaksid, et Liechtensteini firma on teeninud kolm miljonit latti. B&B