Palka makstakse töö väärtuse järgi

Palga alammäära arvestamise üks kriteerium on sotsiaalne elatusmiinimum, mille suuruse kindlaksmääramises jõuti esmakordselt kokkuleppele kolmepoolsetel läbirääkimistel 1997. a. Sellest tulenevalt selgitatakse iga kvartal arvestuslik elatusmiinimum ? väikseim inimesele vajalik elatusvahendite kogus tööjõu säilitamiseks ja taastootmiseks.

Tänavu II kvartalis oli arvestuslik elatusmiinimum 1214 kr, millest moodustas toidukulu 597 kr. Lisades üksikisiku tulumaksu, tuleb tööga hõivatutel II kvartali sotsiaalne elatusmiinimum 1360 kr ((1214-800):0,74+800).

Palka makstakse töö väärtuse järgi konkreetsel töökohal, töötegija väärtuse eest, tööga toimetuleku eest. Palk peab töötajale olema piisav tema tööpanuse eest, tööjõu taastootmiseks, elatustaseme säilitamiseks, pidevaks enesetäiendamiseks, kvalifikatsiooni tõstmiseks ja olema õiges suhtes tööturu hindadega.

Palga alammäära kehtestamisega riiklikult on mingilgi määral kaitstud töötajad, kes seda ise ei suuda ja kes ei ole ka aü liikmed, sest Eesti kuulub nende riikide hulka, kes valis liberaalse palgapoliitika. Valitsuse kehtestada on vaid palga alammäär ja riigiteenistujate, haridus- ja kultuuritöötajate palgakorraldus.

Kui meil kujunevad välja tööandjate ja töötajate tugevad keskorganisatsioonid võib palga alammäära jätta riiklikult kehtestamata. Palgaküsimuste reguleerimine toimub siis kollektiivlepingute sõlmimisel erinevate tööalade (tootmisharude) tööandjate ja töötajate liitude vahel.

Tööandjate küsitlemisel vastas 33%, et töötajatel on halb töössesuhtumine ja motivatsioonipuudus. Tõenäoliselt on need madalapalgalised töötajad, kelle palgast ei jätku enesetäiendamiseks.

Vähesed tööandjad rahastavad oma madala kvalifikatsiooniga töötajate täiendõpet. Samas vajab Eesti noor majandus palju kaasaegseid koolitatud töötajaid. Nii väikese riigi, nagu Eesti, edu alus saab olla haritud ja motiveeritud tööjõud. Seda saab tagada töökollektiivi kõigi töötajate väärtustamise ja arengule motiveerimisega.

Liberaalses palgapoliitikas on suured palgaerinevused olenevalt kvalifikatsioonist paratamatud. Kuid kas see on põhjendatud Eestis, kus riigi ühest servast teise jõudmiseks kulub kõigest 3 tundi.