Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mart Laari populism tõmbab riigi sohu
Ei ole vist kellelegi üllatuseks, et poliitikute soov vastutada on pöördvõrdelises seoses valimiste lähenemisega. Ometi igakord, kui läheme valimisurni juurde poetama pilust ristikesega märgistatud valmissedelit, tekib lootus, et seekord läheb teisiti. Ei lähe.
Mart Laari juhitav koalitsioonivalitsus on end ammendanud, ministrite tegevus jõuetu ning üha enam kaldumas populismi ja oma positsioonide kindlustamisele. Ja kui veel kuskil hingesopis tahaksime uskuda, et ehk lähtuvad poliitikud otsuste tegemisel reaalsest majandusolukorrast, siis tegelikus elus tuleb meil selles üha uuesti ja uuesti pettuda.
Selle aasta suurimaks möödalaskmiseks tõotab kujuneda riigikogus menetluses olev järgmise aasta riigieelarve. Et järgmine aasta on valimiste aasta, annab tunnistustust eelarve mahu kasv.
Rahandusminister Siim Kallase sõnade järgi ?Kõik ministrid hääletasid poolt? riigieelarve teeb valitsuskabineti soovi kohaselt läbi 13se kasvu. Eelarve koostamise lähteandmed olid aga 5 majanduskasvu ning ligi 4 tarbijahinnaindeksi kasvu. Seega võib järgmise aasta riigieelarve puhul olla tegemist kahe asjaga: valitsuskoalitsioon salamahti loodab, et majandus kasvab ikka rohkem kui 5 või suureneb maksukoormus lihtlabaselt umbes 1,2 mld krooni võrra.
Tõsi, on ka kolmas võimalus, millele viitas Mart Laar Äriplaan 2002 konverentsil. Vastavasisulisele küsimusele vastates rääkis Laar välisabist (eelnevatest kasvunumbritest on need küll juba välja võetud) ning et ehk tuleb ikka inflatsioon suurem, kui prognoositakse.
Inflatsiooni argumendina kasutamist on aga eriti küüniline kuulda peaministri suust, kes laseb suurmonopolil tõsta energia hinda korraga neljandiku võrra. Mis saab veel parem inflatsiooni tekitaja olla kui järsult kallinev elekter, mille tarbimisest on võimatu loobuda.
Valimiste ja eelarve mahu seose kinnitamiseks toon paar võrdlusnumbrit: 1997. kasvas eelarve 14, 1998. aastal 18 ja 1999ndal, valimisteaastal, 22. Jälgime sama trendi praeguse valitsuskoalitsiooni puhul: 2000. aasta: kasv ?1, sellel aastal 4 ning järgmiseks aastaks 13. Trend on selge ja ma ei julge mõeldagi, mis võib juhtuda ülejärgmise, riigikogu valimiste aasta eelarvega. Muidugi, kui praegune koalitsioon järgmise aasta ikka üle elab.
Käes on üks väheseid kordi, kus ma pean nõustuma opositsionääri Olev Rajuga: järgmise aasta eelarve on ?õhku täis? pumbatud ja seda puhtalt populistlikel kaalutlustel. Laari valitsuse soovunelm nii valimistel hääli koguda ja enda kivina langenud populaarsust kergitada on aga väike, korrelatsioon valijatele jagatavate kroonide ning antud häälte vahel on pea olematu. Meenub samalaadne juhtum enne eelmisi valimisi, kus koonderakondlik valitsuskoalitsioon jagas lahke käega eelarvest raha paremale ja vasakule, kuid valimistepäeval tuli üle elada suur pettumus.
Populism ja silmakirjalikkus vaatavad vastu ka teistest valitsuskoalitsiooni välja käidud suurepäraste ideede teostamisest. Võtkem kasvõi nn ID-kaardi projekt, kuhu maetakse kümneid miljoneid kroone. Nädalapäevad tagasi tuldi avalikkuse ette uhkelt teadetega, kuidas järgmisest aastast saab kaardiga juba teha tehinguid. Kuid ära on unustatud ID-kaardi algne idee ja mõte: kaarti oleks vaja eelkõige selleks, et ma saaksin normaalselt ajada asju riigiasutustega. Pangatehinguid saan ma juba praegu teha internetis, selleks pole mulle mingit kaarti vaja. Millal aga ma saan suurepärase ID-kaardiga ilma riigiasutuste uksi kulutamata need 15 kooskõlastust juurdeehituse tarvis, sellest valitsus ei räägi.
Ka ei räägi valitsuskoalitsioon enam halduskulude kokkuhoiust, haldusreformist ja ministeeriumite ühendamisest. Õigemini, räägib küll, aga nüüdseks on haldusreform muutunud nii keeruliseks, et tuleb vähemalt kahe aasta võrra edasi lükata. Tobedaim argument, mida olen asjaomastelt lugenud, on: ?võib-olla järgmine valitsuskoalitsioon ei tahagi ministeeriume liita?!
Öeldakse, et poolel teel ratsusid ei vahetata. Kui aga ratsud on väsinud ja ajavad suust vahtu välja, siis on viimane aeg nad välja vahetada. Muidu põrutavad nad silmaklapid peas, päris sohu, viies sellega ka vankri kaasa.