Tagasi elule aidatud kärnerimaja

Stiilitundlikult taastatud hoonet ja parki uudistades võib kujutlusvõime lendu lasta ja end hetkeks 20. sajandi algusesse mõelda, mil aednik sellesama hoone taga müüriga ümbritsetud võõramaiste ravimtaimedega aeda haris.

"Loodame, et muutunud ümbrus ja kärnerimaja toovad siia ka rohkem huvilisi," arutleb Gea Järvela, Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse juht. Tema on renoveerimistöid südamega juhtinud juba aastakümne jagu. Tiigilt peegelduvat kärnerimaja nukumajalikku vaadet imetledes on esiotsa raske uskudagi, et enne taastamistööde algust oli hoone peaaegu hävimise äärel.

Katus jooksis läbi, seinad mõranesid, osa aknaid oli eest kadunud, tsementmördiga paigatud vundament oli halvas korras ning mitmetest puitdetailidest oli alles vaid mälestus. Sellisest seisust algas taastamistöö, mida koordineeris projektijuht Ülo Takker.

"Eks kõik algas eeltööst ja kooskõlastustest muinsuskaitsega," meenutab Gea Järvela. "Püüdsime hoida ja säilitada nii palju kui võimalik. Kihiti uuriti seintel kasutatud värvikihte, nummerdati põrandaliistud, korrastati põhjapoolsel küljel taastamiskõlblikena säilinud aknad."

Palju oli siiski lootusetult hävinud. Arhitekt Eeva Laarmanni kinnitusel võib siseuste disaini ja algseid värvilahendusi vaid säilinud piitade järgi oletada.

Bordüüridel kasutatud koobaltsinise tooni aitasid aga valida värvisondaažid. Seinakaunistused ise on majandushoonele kohaselt üsna lihtsad. "Vahel võibki tekkida oht üle maalida, ilusamaks teha, tegelikult abihoonel erilisi ornamente ilmselt ei kasutatud," teab Laarmann.

Kärnerimaja välisilme saelõikelised puitpitsid kannavad see-eest topeltkoguses juugendlikult romantilist joont. Mitmed neist taastati jooniste järgi, mida arhitekt Andrus Vahrušev 1990ndate lõpul säilinud originaalide järgi üles joonistas. Eeva Laarmann laotab mu ette lauale kalkapaberile joonistatud pargipaviljoni puitpitsi näidise. "Sellise ülesjoonistamiseks tuleb varuda ikka paari päeva jagu aega," räägib Laarmann. "Kui aga mõni osa originaalist päris puudu on, tuleb ka oma fantaasia mängu panna."

Kõige hullemaks probleemiks, millega korrastajad pidid rinda pistma, olid siiski tellismaja seintesse tekkinud sügavad praod, mis ähvardasid hoonet suisa kaheks tükiks murda. Vundamendi tugevdamine ja suuremate pragude kohalt uue müüri ladumine aitas hävingu siiski peatada. "Sisuliselt kokkukukkumisest päästetud hoone," sõnab Gea Järvela.

Kärnerimaja kõrval seisab aga kümne aastaga korralikust hoonest varemeteks muutunud valitsejamaja.

"Renoveerijad" eemaldasid toona katuse, jättes maja vihmade valda. See hoone oma päästjaid veel leidnud ei ole.

Esimesed teated mõisast pärinevad 13. sajandi lõpust, Liivi sõja käigus mõis rüüstati ja muudeti hiljem majandusmõisaks. Rootsi ajal oli Luke maa suuruse järgi keskmine mõis.

17. sajandil kuulus mõis von Löwenwoldedele. 1841. aastal omandasid mõisa von Knorringid, kelle valdusse see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

18. sajandi teisel poolel rajati barokkpark, hakkasid kujunema eluhoonete asukohad. Mõisaasula põhiplaan kujunes välja 20. sajandi alguseks. Park on täna üheks kõige paremini säilinud pargiarhitektuuri näiteks Tartumaal, sest see on pääsenud nõukogudeaegsetest juurdeehitustest, ka uusi puid-põõsaid ei istutatud. Täna saab imetleda mitmetasandiliste tiikide süsteemi. Park koosneb järsu terrassiga eraldatud ülemisest ja alumisest pargist. Mõisa peahoone ja tallide-lautade kompleks on varemeis, kärnerimaja on taastatud.

Fotod: Indrek Susi