Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Luule, see ei tule tuulest
Eesti Filharmoonia Kammerkoor Mikk Üleoja juhatusel annab Eestis jaanipäeva eel kontserte kavaga "Luule, see ei tule tuulest". Üle pika aja saab kuulata suuremas mahus Mart Saare kooriloomingut, mis kuulub kahtlemata eesti koorilaulu kullafondi.
"Mart Saar puudutab oma muusikas sügavalt mingit osa eestlase põhiolemusest. Ta on kaardistanud ühe olulise sopi eestlase hingest. Hilisem eesti muusika on saanud Saarelt ja Kreegilt vundamendi - võib-olla poleks meil Saare ja Kreegita praegu niisugust Tormist..." arvab Mikk Üleoja.
20. sajandi esimese poole klassikalis-romantilise orientatsiooniga noores eesti muusikas mõjusid Saare eksperimendid modernistlikena. Tema helikeele tähtsaim allikas on küll eesti rahvaviis, aga töötlused ulatuslikud ja kvaliteetsem osa lauludest vokaalselt nõudlikud. See on ka üks põhjus, miks Saare loomingut nii harva esitatakse. Teine põhjus on nö moeküsimus, kuna areng kulgeb teadagi spiraalselt ja inimese mõtted on vahepeal teistsuguseid radu pidi liikunud. Võimalik, et spiraal hakkab Saare juurde tagasi keerama. Igatahes Mikk Üleoja väidab, et temal on juba mõnda aega päris tugev sisemine vajadus selle muusikaga tegelema hakata: "Ma mäletan oma lapsepõlvest, et siis lauldi seda muusikat hästi palju. Vahepeal on olnud teistsugune aeg, kuid tundub, et nüüd on tulnud aeg hakata Mart Saare kultuuri taas üles soojendama. Ma usun, et Saare kooriloomingu kõige tugevam osa peaks selles kavas koos olema."
Mart Saar kasutas eesti rahvalaulu ja väärtluulet, mis teeb tema laulud topelt nauditavaks. Hüpassaare laulik, nagu Saar oli, on laante ja rabade meeleolud ka tekstides ja muusikas, mida ta loonud.
Autor: Kersti Inno