Rohkem aega iseendale

Sellist lugu, nagu käesolevas numbris Maarika Ojasaare raske otsus lk 26, ootasin ma Dilemmasse juba mõnda aega. Me teeme küll ajakirja ettevõtlikule naisele, väärtustades naiste iseseisvust ja oma sissetulekut, eneseteostust ka väljaspool kodu, aga mingil hetkel hakkasin kahtlema, kas me edukultuse propageerimisega liiale ei lähe.

Väikelapse emad kirjeldavad, kuidas nad kohe pärast sünnitust kodukontoris tööle hakkasid, beebi neljakuuseks saades võtsid vastu ametikõrgenduse, kaheksakuuse tite kõrvalt vahetasid töökoha veelgi vastutusrikkama vastu ja ühtlasi astusid magistrantuuri. Tippjuhid räägivad, et vaba aega sisustavad nad erialaraamatute lugemisega. Selliseid lugusid toimetades tunnen ma ühelt poolt alaväärsust, et mina küll nii tubli ei ole. Teiselt poolt tõstab pead kahtluseuss: kas see kõik ikka tõele vastab? Ja kolmandaks hakkab mul neist natuke kahju: kas neil inimestel elamiseks ka aega jääb - linnulaulu kuulamiseks, rannas peesitamiseks, sõpradega lobisemiseks? Töötame ju ikka selleks, et elada, mitte vastupidi.

Tegelikult on olukord töö ja vaba aja jagamisega Eestis võrreldes kümne aasta taguse ajaga muutunud märgatavalt paremuse poole. Mäletan, et 1990ndate keskpaigas rääkisid firmajuhid uhkusega, kuidas nad südaööni nõu peavad. Nüüd peetakse sellist tööstiili pigem häbiasjaks: järelikult ei suuda oma aega korralikult planeerida. Pigem juhtub, et pärast kella nelja kontoritesse helistades ei võta enam keegi telefoni vastu, kõik on juba koju läinud. Üha rohkem väärtustatakse perega koos veedetud aega. Nii räägib käesoleva numbri edukate emade laste loos kirjastaja Silva Tomingas, kuidas tema kalendris on osale päevadele ja isegi nädalatele rist peale tõmmatud: ei tööasjadele, see on pereaeg!

Kunagi hallil ajal olid 12tunnised tööpäevad ja kuuepäevased töönädalad. Viimaseid mäletan veel minagi, käisin vist kolmandas klassis, kui enam laupäeviti kooli ei pidanud minema. Aga sellest on ka juba palju aega möödas. Võib-olla oleks aeg taas tööpäeva pikkusel tunnike otsast kaksata? Reeded on edumeelsemates firmades niikuinii juba lühendatud tööajaga. Tööjõupuuduse tingimustes ei tundu see ettepanek kuigi nutikas, aga kui ajaloolises perspektiivis on tööaeg pidevalt vähenenud, miks peaks see protsess meie ajal peatuma?