Varjatud ja turvatud Tunnel

Usun, et Wana Tunnel on üks Tallinna paremini varjatud restorane. Aadressi järgi asub see Harju tänaval, aga sissepääs on Rüütli tänava poolt.

Kõigepealt tuleb üles leida Ärikeskuse uks, siis valvsa valvuri silma alt mööda minna ja Wanasse Tunnelisse laskuda.

Wana Tunnel on ilmselt ka üks Tallinna huvitavama ajalooga söögikohti. Nimelt asub ta kunagise Härjapea jõe kanali jaoks rajatud võlvkäigus. Härjapea jõgi algas Ülemiste järvest ja voolas Maakri ja Kivisilla tänavat pidi - Stockmanni tagant ja uuest Ühispanga hoonest mööda - Jõe tänavale.

Keskaegsel Tallinnal läks vaja puhast vett ja 1346. aastal hakati ehitama kanalit, millega vesi jõest linnasüdamesse tuua.

Kanali põhi ja seinad laoti paekivist ning kaeti paekiviplaatidest võlviga. Selles kanalis Wana Tunneli nimeline restoran nüüd asubki.

Ajaloo hõngu võib igaüks ka oma ninaga haista - Tunnelis hõljuvad keldriaroomid pärineksid justkui aastasadade tagant.

Restorani sisekujundus on moodne, aga menüü viitab linna kirjule ajaloole.

Siin on põline Eesti roog verikäkk kartulisalatiga, Saksa praevorst hapukapsaga, Rootsit esindavad safraniga kollaseks värvitud ja pähklitega täiendatud pannkoogid Gotlandi moodi. Road on pigem rustikaalsed kui linlikud, erinevalt suuremast osast kesklinna kohtadest. Toitude valik sobib moderniseeritud ajaloolise kohaga väga hästi, võis menüü lugemise põhjal arvata.

Tegelikkus ei vastanud ootustele. Menüü lubas suppi valgest kalast ja köögiviljast, tegelikult oli supp tehtud suurest hulgast kartulist ja vähesest kalast. Kolm-neli porganditükikest ei anna põhjust seda veel kala-köögiviljasupiks nimetada. Ja see suur hulk kartulit oli supis koos koorega. Kas nii nüüd ongi või? Koorega kartul on ju hea, aga siis oleks pidanud sööjaid hoiatama, ehk oleks talupoja kartuli-kalasupp sobivam nimi olnud.

Ja veel tellisin ma "mahlase grillitud kalkunifilee ahjupuuviljade ja tomatikastmega".

Kuna ühtegi teist liharooga polnud mahlaseks nimetatud, arvasin, et siinsel kokal on mingi eriline nipp, kuidas ta kalkunifilee mahlakaks jätab.

Aga võta näpust - nii kuivaks vintsutatud liha pole ammu saanud. Kui liha oleks natukenegi parem olnud, oleks praad päris tore olnud: lisandiks olid tõepoolest hautatud puuviljad ja värske tomatikaste sidus maitsed tervikuks.

Kartulisalat verikäki ja krõbeda peekoniga on tore kodune Eesti roog, mis väärib ka restoranilauda. Isegi siis, kui käkk on seesama, mis poes müügil ja kartulisalat kehvem, kui keskmises Eesti kodus. Peaasi, et käkk on julgetud koduseinte vahelt välja tuua. Ja ka pannkoogid olid toredad ja täpselt nagu kodus - kõrbenud pooled kenasti allapoole keeratud, et sööja silma ei riivaks.