Müüja peab alalist elukohta tõendama

Ehkki seadus ei määratle otseselt alalise või peamise elukoha täpseid kriteeriume ega ka elukohas elamise aega, peab kinnisvara müüja olema valmis elukoha tõendamiseks, kirjutab Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino.

Tulumaksuseaduses kordub alalise või peamise elukoha mõiste. Mida see aga täpselt tähendab ja kuidas maksuametnikud seda tõlgendavad?

Kõige olulisem punkt on kirjas tulumaksuseaduse N 15 lõige 5 juures, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. See on paragrahv, mille kattevarjus paljud maksumaksjad loodavad tulumaksu maksmisest pääseda ka siis, kui de facto ei ole tegemist alalise elukohaga. Maksuameti nägemuse kohaselt iseloomustab alalist või peamist elukohta selle seotus maksumaksja isiklike ja majanduslike huvidega. Seega võib maksumaksja tõendada oma alalist või peamist elukohta kõikide tõenditega, nagu näiteks riiklikesse registritesse kantud andmed, maksumaksja seletused, tunnistajate, sh naabrite ütlused, dokumendid maksumaksja nime ja aadressiga, korteriühistu töötajate ja liikmete selgitused, kohaliku omavalitsuse asutuste teatised, teatud juhtudel samas linnas/asulas/külas töökoha või püsiva sissetuleku olemasolu, ajakirjanduse tellimine, posti laekumine jne.

Kusjuures, ajakirjanduse tellimusest müüdava kinnisvara aadressile ei pruugi piisata selle alalise või peamise elukohana tõestamiseks. On teada juhused, kus maksuametnik on käinud ise naabrite juures uurimas, kas maksumaksja on elanud ka tegelikult antud aadressil või mitte.

Autor: ÄP