Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Peresuhete keerdkäigud
Ma ei ole kunagi sallinud eneseabiraamatuid – milleks mulle need, kui palju põnevam ja kasulikum on lugeda head ilukirjandust, mis paneb sind järele mõtlema oma elu või suhete üle näiteks emaga – nagu teeb seda Amy Tan oma raamatus “Köögijumala naine”.
Seda raamatut võib soovitada neile, kellele meeldis Amy Tani esimene raamat “Õnnerõõmu Klubi” (1987, ee 1996) ja neile, kellel on – sarnaselt ühe jutustaja Pearliga – tunne, et emaga koos olles peab pidevalt maamiinide eest hoiduma.
Emade saladused. Muidugi, muretsemine on emade õigus, aga ikkagi ajab see igavene pabistamine iga pisiasja pärast vahel hulluks küll. Just nii tunneb Pearl, kes selle ülemäärase muretsemise pärast ei taha emale avaldada oma tervist puudutavat saladust. Kuid peagi – noh, peale mõnesajaleheküljelist ema jutustust oma minevikust – selgub, et hoopis emal Winniel endal on saladusi lausa varrukast puistata.
Ühe lausega võiks Winnie teekonna saarelt Shanghai lähedalt läbi Teise maailmasõja USAsse kokku võtta tõdemusega: mis ei tapa, teeb tugevaks. Või natuke peenemalt: see on hommage naisele, tema kohanemisvõimele, tugevusele. Ema jutustus ei muuda mitte ainult tütre suhtumist, vaid kahtlemata on ka lugeja suhtumine Winniesse pärast seda rännakut minevikku hoopis teistsugune kui varem.
Mind kõnetas see raamat kõige rohkem kui tütart, kuid lisaks ema-tütre suhtele on raamatus olulisel kohal ka isa-tütre (Winnie ja Pearli suhe oma isaga), sõprade ning mehe-naise vaheline suhe.
Winnie minevik on tihedalt läbipõimunud sõbranna Heleni minevikuga ning see sõprus pole plekitu, kuid lõppkokkuvõttes vast seda tugevam.
Mehe-naise suhet ehk siis Winnie abielu oma esimese mehe Wen Fuga vaadeldakse Hiina traditsioonide raamistikus – see on kriitika arranged marriage’i ja väga konservatiivsete perekondlike traditsioonide suhtes, kus paarimineku üle otsustavad enamasti vanemad. Kus arvestatakse pigem rahandusliku seisu ja “oma näo” säilitamise kui paariminejate tunnete või tahtmistega ning kus lahutuse saamine on ülimalt keeruline.
Lootus ei kao. Kui Pearl on oma ema jutustuse ära kuulanud, saanud teada tõe oma isa kohta ning suutnud avaldada tõe oma tervise kohta, käitub ema Winnie nagu ikka – hüsteeritseb, loobib nõuandeid ja etteheiteid.
Kuid Pearlini jõuab järsku selgus: “/…/ma ei tahagi, et ta järele jätaks. Kummalisel viisil tundsin kergendust. Või ehk ei olnud see kergendus. Sest valu oli ikka veel alles. Ema rebis seda minema – minu kaitsekihti, mu viha, mu sügavamaid hirme, mu meeleheidet. Ta pani selle kõik oma südamesse, et ma viimaks näeksin, mis jääb järele. Lootus.”
Kellele pakub huvi, kui palju Tani teostes on autobiograafilist ainest, sellele võib abiks olla Sherry O’Keefe’i raamat “From China to America: The Story of Amy Tan”.
Hinnang
Amy Tan “Köögijumala naine”
Hinnang: 9
Kirjastus Varrak, 2013Müügil raamatupoodides, võimalik laenutada raamatukogudest