Kallis Eesti palk

Äripäev võrdles OECD liikmesriikide (nii proportsionaalse kui ka progresseeruva maksusüsteemiga riigid) tööjõukulude maksustamist, millest selgus, et Eesti on selles edetabelis Euroopas esirinnas. Näiteks, võttes aluseks 2000eurose brutopalga, ulatub tööandja sotsiaalmaksude osakaal 25,6%ni, mis on Prantsusmaa järel suuruselt teine. Eesti selja taha jäävad näiteks Rootsi (23,9%) ja Soome 18%).

Kuna sotsiaalmaks moodustab märkimisväärse osa tööjõukuludest, siis tõenäoliselt ei soovi riik seda kärpida. Kui üldse oleks midagi võimalik teha, siis pigem sotsiaalmaksu osakaalu ümber jagada. See tähendaks suure tõenäosusega, et samaväärse brutopalga puhul väheneks küll töötaja netopalk, kuid selle võrra alaneks ka ettevõtja tööjõukulu. Töötaja võtaks lihtsalt rohkem ettevõtte kuludest enda kanda.

Ettevõtja: kõrged kulud probleemiks. Venemaal ja Baltimaades töötajaid jagava bussifirma Lux Expressi juhatuse esimehe Hannes Saarpuu sõnul on tööandja seisukohalt tööjõu maksukoormus selge probleem. "Inimestel on ootus palgatõusuks, elukallidus on tõusnud mitmetes olulistes valdkondades. Selleks, et inimesele anda sada eurot rohkem, tõusevad ettevõtte jaoks kulud astmeliselt," ütles Saarpuu.

Tema sõnul on ühest küljest populistlik öelda, et tuleks alandada või panna piir, kuid küsimus on, kuidas maksukoormust jagada. Saarpuu jättis õhku mõtte, et võib-olla peaks lahendus olema tööjõumaksude vähendamine ja teiste arvelt kompenseerimine.

"Näiteks Eesti ise on jõuliselt öelnud, et madalam maksuprotsent suurendab makselaekumist. Kui võtame kümme aastat edasi, siis protsentuaalselt on maksud madalamad, aga selle võrra liigub ettevõtetelt rohkem raha töötajatele ja ringlusesse," ütles bussifirma juht. Tema teatel ei pruugi riigi maksubaas väheneda. "Mida kõrgemaks läheb keskmine palk, seda suuremaks lähevad absoluutväärtuselt maksude protsendid," lisas Saarpuu.

Bussifirma juhi sõnul on tööjõukulud ettevõtte jaoks suurte erinevusteta Eestis-Lätis-Leedus, kuid helgemad idas, kus ettevõttekuludest suurim osa jõuab töötajani. "Venemaal on kõrgepalgalisi inimesi kõige soodsam tööle võtta," ütles Saarpuu.

Kulu firmasid rändama ei pane. Samas ei usu Saarpuu, et tööjõumaksude optimeerimisel tekiks massiline töötajate või kontorite ränne soodsama maksukoormusega riikidesse. Pigem pärsib see Eesti arengut ja kasvu. Saarpuu sõnul pole Euroopa Liidus oluline, kus riigis on inimesega leping sõlmitud, vaid kus ta reaalselt töötab - sellele vastavalt makstakse makse.

Maksumaksjate liidu juhatuse liikme Lasse Lehise teatel tuleks tööjõu maksukoormuse võrdlemiseks võtta aluseks kogukulud ehk palk koos maksudega või töötaja netotasu. "Kui Eestis muuta sotsiaalmaksu tervikuna töötaja maksuks, siis keskmine brutopalk tõuseks päevapealt 33% ja võib-olla keegi tunneb ennast teiste Euroopa riikidega võrdluses uhkemalt," tõi maksuekspert näite. Samas ei ole tema sõnul oluline, kes maksu maksab. "Lõpuks on see igal juhul tööandja kulu - olgu siis palgakulu või maksukulu," lisas maksuekspert.

Madalam palk, kõrgemad kulud. Tema sõnul on loogiline, et madalama sissetulekuga riikides on brutopalgale lisanduvad ettevõtjate kulud tihti suuremad. "Jutt käib sellest, kui suures osas on sotsiaalkindlustuse maksed tööandja kulu ja kui suures osas töötaja kulu. Viimasel juhul on brutopalk selle võrra kõrgem," ütles Lehis. Tema sõnul on riikide valikud erinevad ja need sõltuvad paljudest sellest, kuidas on üles ehitatud sotsiaalkindlustuse süsteem, millest see koosneb, kes kehtestab maksumäärad jne.

Lätis ja Leedus tütarfirmasid juhtiva joogitootja Liviko ASi juhatuse esimehe Janek Kalvi sõnul ei saaks riik hakkama olukorras, kus töötaja maksaks ise ettevõtte asemel sotsiaalmaksu. Tema kinnitusel suurendaks selline muutus riigi kohustusi. Kalvi jääb konservatiivsema mõttekäigu esindajaks, soovimata tänast süsteemi muuta. Samuti ei saaks tema ütluste järgi lihtsalt vähendada sotsiaalmaksu osa, sest riik seisab silmitsi üsna tumeda tulevikuga, kui arvestada väljarännet ja vananemist.

KOMMENTAAR

Rahandusminister Jürgen Ligi:Kaalume sotsiaalmaksu brutopalga osanaMaksusüsteem on meie suveräänne valik. Olen rahandusministrina OECDga otsene suhtleja ja tunnistan seda organisatsiooni parimaks rahvusvaheliseks eksperdiks. Nende järgi on ettevõtte tulumaks halvim maks majandusele ning järgmine sel skaalal on tööjõumaksud. Meie poliitikaga sobib see vaade täpselt, oleme vähendamas tulumaksumäära 2003. aasta 26%-lt 2015. aastaks 20%-le. See käsitleb mõlema tootmisteguri, nii kapitali kui tööjõu koormust.

Kui kapitali maksukoormuselt oleme väga konkurentsivõimelised, siis tööjõu oma on keskmine ehk vajab käsitlemist. Kavatsen sel teemal ka kasvusõbraliku algatuse teha, mis vastab hästi ka OECD soovitustele. Need soovitused on paraku kriitilised hulga populaarse eklektika suhtes, mida meil innovatsiooni pähe esitatakse. Ka ei lähtu ma mitte mingist Euroopa Liidu keskmisest, mis on ideaalist kaugel, vaid rahvusvahelistest soovitustest muuta seda langeva konkurentsivõimega tegelikkust.

Tuleb siiski rõhutada, et sotsiaalmaks pole kogu tööjõumaksude tõde, meie eelis on madal ja ühetaoline tulumaks. Ärikliima edetabelites moonutab tihti meist pilti ka see, et meil paistab sotsiaalmaks tööandja koormusena, tulumaks aga mitte. Seepärast kaalume ka sotsiaalmaksu näitamist brutopalga osana. Üldse tuleb maksusüsteemi ja koormust terviklikumalt hinnata - oleme OECD hinnangul optimaalse maksukoormusega riik, aga meil on ka kohendamist vajavat.