Macho-mehed alahindavad naise võimeid

Eva Palm tõi juuni alguses Lauluväljakule esinema Bon Jovi ning samuti on tema organiseeritud Metallica esinemine 29. juunil.   Foto: Raul Mee, fotograaf
Riina Jussila • 1. juuni 2019 kell 6:00

“Rabeleme igapäevatöödes oma probleemidega ning ei mõtle sellele, kas oleme mehed või naised. Samas ei saa salata, et meelelahutusmaailmas on õudselt palju macho-mehi,“ räägib Live Nationi peapromootor, agentuuri Baltimaade kontori juht Eva Palm maikuu Gentlemanile antud kaaneintervjuus.

Kakskümmend aastat suurüritusi korraldanud ja lauluväljaku kaare alla väärikaid artiste esinema meelitanud Eva hakkas mõtlema, kui erinevad on reeglid mees- ja naispromootorite maailmas alles siis, kui #metoo aktsioon alguse sai. “Sügisel toimus Las Vegases esimest korda Live Nationi naispromootorite kokkutulek. Meie suhtarv on selline, et 320 promootorist 60 on naised. Ja siis need naised seal oma probleemidest rääkima hakkasidki. Üks põhiline, mis kõlama jäi, oli see, et naistele surutakse peale liigset tundlikkust ja emotsioone. “Räägime siis, kui sa maha oled rahunenud!” on see, mida paljud meist oma tööd tehes korduvalt kuulnud olid,” meenutab Palm, kelle sõnul esineb meelelahutusäris tõesti ootamatult palju soost tingitud survestamist.

Foto: Raul Mee, fotograaf

Kas ja kuidas sinu töös sugu rõhutatud on?

Seda olen kuulnud otse, et kui oled naine, siis oled sa üliemotsionaalne ning teed otsuseid emotsioonide pealt. Nad ei mõista, et koosolekutel kerkivad emotsioonid ei tule hormoonidest, vaid sellest, et mind ajavad mingid põhimõttelised asjad väga närvi. Alles hiljuti helistasin ma Teliasse, et uurida, kas võin tagantjärele ühest kõnest salvestuse saada. Hakkasin pärast üht vestlust mõtlema, et oot-oot, mida see meesterahvas mulle teisel pool telefonitoru nüüd ütleski. See oli räige, rõve. Ja see tekst oli üles ehitatud tõsiasjale, et ma olen naine. Ma talun palju ja olen aastatega veelgi rohkem taluma õppinud, kuid kuskil on piir. Kahjuks seda kõnesalvestust ma ei saanud.

See, kes rõvedusi pildus, oli mõne maailmakuulsa artisti esindaja?

Kellegi otsese agendiga tegu ei olnud, kuid ta oli meesterahvas, kes liigutab meelelahutus­äris suuri rahasid ning on valdkonnas tegutsenud aastakümneid.

Sul endal täitub meelelahutuses käesoleval aastal 20. tegutsemisaasta. Kas mäletad, kuidas kõik algas?

Aasta oli 1999. Peeter Rebane otsis inimest, kes tegeleks ürituse Rock Kiev artistidega. Sattusin sinna ja sellest sai mu esimene proovikivi. Ühel hetkel sai minust produktsioonijuht ning olgem ausad, alustades ei teadnud ma asjast mitte midagi! Enda kiituseks saan öelda, et tegin põhjalikku tööd, proovisin kõigest aru saada ja küsisin inimestelt, kellega kokku puutusin, hirmus palju lolle küsimusi. Olin pikki aastaid ainuke naisproduktsioonijuht Baltikumis, Soomes ma ei tea tänaseni sellisel tasemel naisjuhti, kes selles valdkonnas toimetaks.

On sul mõne staari esinemist ette valmistades ka apsakaid juhtunud?

Meenub 2007. aasta Aerosmithi kontsert A. Le Coq Arenal. Tolleaegsete lavaehitajatega oli pidevalt igasuguseid jamasid. Üks, kellega me koostööd tegime, oli tohutu oma ala fänn, kuid tal polnud alati võtta piisavalt mehi, kes töö ära teeksid. Kui need olemasolevad töötajad lava püsti said, siis see kõikus! Kujutad ette, artist oli kohal, nende esindajad tulid asja vaatama ja ütlesid mulle, et siia küll bänd peale ei lähe – lava kukub ju ümber! Midagi ei jäänud üle, tuli lahendus leida, lava toestama asuda. Kuskilt toodi tsementplokid ja trossid, asi tõmmati paika ja tehti stabiilseks. Kontsert toimus, kõik läks korda, kuid see kõik oli kohutavalt kurnav.

Võib oletada, et oled oma töös kõike teinud ja näinud. Mis sind täna tiivustab, hommikul üles ajab ja tegutsema paneb?

Olen sellele mõelnud ja ma tõesti ei tea. Samas tean, et armastan oma tööd, sest muidu ma nii pikalt seda ju ei teeks. Mu elu ja ajaarvamine käivad kontsertide järgi, sel aastal on mul Bon Jovi ja Metallica tsüklid. Praegu tekitab põnevust näiteks see, et Metallica kontserdi toimumiskoht on uus – Eesti Rahva Muuseumis pole varem nii massiivset ettevõtmist korraldatud. Tänaseks olen ma kontserdi reaalsest korraldusest pisut kaugenenud, vahel tunnen isegi puudust, et ei saa action’i sees olla, kuid kas ma selle sees ka püsivalt olla tahan? Vist mitte.

Milline peapromootori töö välja näeb?

Teen artistide esindajatega diile, maadlen agentidega. Kontserdipäeval peab raamatupidamine kaante vahel olema ja kõik selge, mis on tulud ja kulud. See kõik on tegelikult korralik stress. Lauluväljaku mastaapides kontsertide puhul on mul üks-kaks kausta arveid, Madonna kontserdi ajal oli vist isegi viis-kuus. Kõik tšekid ja numbrid tuleb artisti raamatupidajale ette näidata, põhjendada, mis asi, mis on. Kui hästi läheb, näed show’d, kui ei, istud esinemise ajal artisti raamatupidajaga maas ja annad aru. Mõned raamatupidajad on toredad ja usaldavad ning mõnega oleme tuuribussis šampustki joonud, teine aga loeb lauad ja toolid ka ükshaaval üle…

Äripäeva Gaselli Kongressil üles astudes ütlesid sa, et artist, kelle ust sa lõputult kraapinud oled, on U2 oma…

…ja selle uksega on nii, et ühel hetkel oled sa seda nii kaua kraapinud, et hakkab ükskõik saama. Muidu on see suur bänd, mis pakub huvi ja mis müüks, kuid kaua sa jaksad paluda? Kuidas end tõestada? Milliseid tehtud töid veel ette näidata, mis veenaksid? Kui keegi meid näha ei taha, siis nii lihtsalt ongi. Kui U2-le helistaks mõni Rootsi promootor, läheks neil kohe jutuks, kuupäev ja pakkumine oleks laual. Paljusid artiste Eesti-sugune väikeriik kahjuks ei köida.

Mis atraktiivsust Metallica meie pisikeses maas näeb?

Ma ei tea, kas näeb (naerab). Metallica lihtsalt tuuritab väga palju. Samas ehk on neil Tallinnas toimunud kontsert siiski meeles kui üks väga lahe mälestus? Me võime ju nii mõelda. Aga eks artistidega on sama lugu nagu inimestegagi – mõni inimene võtab sind kuulda ja mõnega on sein ees. Nii lihtsalt ongi.

Su töös on vist esindatud kõik küljed – pead olema raamatupidaja, samas ka suurepärane inimestetundja, psühholoog.

Täpselt nii ongi. Artistidele esinemispakkumisi tehes pead teadma, mis toonis kiri kellelegi kirjutada, kuidas läheneda. Pead tajuma, mis huumorit või vastupidi – kui tõsist suhtlusstiili keegi armastab. Ma ei arvanud, et hakkan oma elus kunagi ­Excelis numbreid kokku lööma, kuid täna ma seda teen. Samas ega ma kõikide asjadega ka päris lõpuni ise hakkama ei saa. Siis tuleb endast targema kolleegi poole pöörduda ja öelda, et tee mulle valem, mis on selline ja selline ning mis muudab rea selliseks (naerab).

Sa pole karjääri tehes pere osas lõivu maksnud – sul on kaks imelist last.

Olen lõivu maksnud küll ja päris korralikult… Mul on kaks tütart, 22aastane ja seitsmene. Esimese mehega läksin ammu lahku, teine kooselu lõppes suuresti mu ületöötamise tõttu. Arvan, et just tööst tingitud stressi tõttu kaotasin 2008. aastal ka oma lapse. Olin just rasedaks jäänud ning pidin sõitma Leetu “Mamma Mia” muusikali korraldama. Tegin tööd ja mäletan, et jäin kohutavalt haigeks. Istusin hotellis, nina arvutis ja paberihunnikud kõrval, palavik laes. Tervis paremaks ei läinudki ning terve raseduse aja oli olemine kohutavalt halb. Augustis sündis väike poeg, kes detsembris suri… Ma ei saa siiani aru, miks ma tollal rahulikumalt ei võtnud ja nii palju rabelesin. Pärast seda sai mu kooselu otsa. Õnneks tulin ma madalseisust välja, hakkasin pilateses käima, reisima. Tööd oli ka palju ja nii kummaline, kui see ka pole, siis töö, mis minult võttis, andis tol hetkel kohutavalt palju, aitas tervenemisele kaasa.

Pärast kõike seda tuli su ellu siiski väike tütar.

Jah, aga tema jõudis minuni adopteerimise kaudu. Kaks aastat pärast poja kaotust otsustasin üksinda lapse saada, sest soov ja ootus mu sees olid nii suured. Saime last esimest korda näha, kui ta oli ühekuune. Tundsin Aleksandra kohe ära, nii õige tunne oli, minu tibu!

Kas sa emapuhkusele ning koduseks ei jäänud?

Ei. Kõik jätkus vanaviisi. Olin äsja imiku saanud ja samal ajal algas Lady Gaga Baltikumi kontsertide korraldamine. Suurem tütar aitas väikest hoida ja toita. Paula sai sellise elukooli, et tänaseks on tal ammuilma kõik selge!

Üks suurprojekt lõpeb ja teine algab. Milline näeb välja sinu vahepealne n-ö taastumine, puhastumine?

Kuna väikesed pausid tekivad üldjuhul suvel, on mul tore võimalus venna juures Vilsandil puhkamas käia. See on tõesti koht, kus ma end laen, puhkan. Jah, mul on seal ka arvuti kaasas (naerab), kuid see on ometi koht, kus olen kõige rohkem eemal, kui üldse olla oskan. Kui jalg juba Muhu pinnale saab, jääb osa stressi selja taha. Kui Papissaare sadamas paadimees Harryga üle hakkame sõitma, kaovad kuupäevad ja kellaaeg. Vilsandil on päevarütm aeglane, teeme kõike hästi kaua, jalutame Aleksandraga ja mina kuulan tema lõputuid toredaid jutte.

Hetkel kuum