IT-tiiger tuleb ümber pöörata

Kas keegi on kunagi näinud kaevu põhjas prožektorit hiilgamas? Päriselus mina ka ei ole, kuid sümboolselt põrkan sarnase olukorra otsa kogu aeg. Mis parata, töötan IT-valdkonnas.

IT on lühend sõnast infotehnoloogia ning sellesse on koondunud suur osa eestlaste uhkusest ja minapildist. Tiigrihüpe, e-istungid, ID-kaart, Skype ja... Ja siinkohal enamik meist vakatab. Vakatab sellepärast, et enam pole millegi üle uhkustada. Mingil hetkel on käinud krõks ja fookus läinud paigast.

Eesti keele loogika ütleb, et liitsõnas määrab esimene pool ära selle, mis on oluline. Veoauto on kauba vedamiseks. Võidusõiduauto võidu sõitmiseks. Infotehnoloogia on info liigutamiseks.

Ehk lihtsamalt öeldes, info on vajadus ning tehnoloogia vaid vahend. Nagu loo alguses viidatud anekdoodis, kus ehitusmeistrid kaevasid mäeotsa suure ja sügava kaevu, millele pandi põhja vägev prožektor. Kui töö sai valmis, oli tellija tige kui herilane, sest tema tellis hoopis tuletorni ega tulnud selle pealegi, et keegi võiks joonise valepidi ette võtta ning hetkekski mõtlemata muudkui kaevata ja kaevata.

Organisatsiooni mõttes käib meilgi IT valdkonnas hoogne kaevamine. Probleem seisneb selles, et maailm on liikunud tööstusajastust informatsiooniajastusse ning oleme oma IT juhtimises kinni vanades harjumustes. Täpsemalt oli tööstusajastul infotehnoloogia organisatsiooni põhitegevust toetav osa. See omakorda võimaldas ITd juhtida organisatsiooni vaates eraldi ning selleks võeti palgale IT juht, kellel oli süsteemiarenduse haridus või taust. Enam selline lähenemine ei toimi.

Informatsiooniajastul ei ole enam võimalik eraldada infotehnoloogat organisatsiooni tervikust. Tänaseks on juba organisatsioone, kes täies ulatuses sõltuvad infotehnoloogiast. See on viinud selleni, kus vaikselt on IT juhi tähtsus ja roll organisatsioonis kasvanud juhatuse tasandile.

Tagajärjeks on see, et tegevjuht on lisaks kontrollile ühe võtmevaldkonna üle ära andnud ka suure osa oma võimust. Paratamatult peab küsima, kas siis, kui kontroll ja ka võim on liikunud IT juhi kätte, suudab too vaadata organisatsiooni laiemalt, kui seda on tehnoloogia ja süsteemiarendus?

Kui ei suuda – ja tihtipeale ei suudagi –, on organisatsioonil suur probleem. ITd arendatakse siis lähtuvalt tehnoloogiast: vägevamad jupid, kallimad lahendused, soliidsemad spetsifikatsioonid. Tegelik fookus ehk mis infot, miks, millal, mis mahus ja kuhu tuleb liigutada, jääb tagaplaanile.

See vähenegi kontroll, mis tegevjuhil on jäänud, piirdub talle ette pandud IT eelarve heakskiitmisega. Valikuid on vähe, sisuliselt vaid ei või jah. Kas kinnitada IT-eelarve tõus või mitte? Ja tõus see oleks, sest andmete mahud, turvaohud jne on kiirtõusul ning rauamüüjad osavad.

Enne kinnitamist võib ju üritada aru saada, mida ja miks ette pannakse. Seepeale lüüakse tegevjuht lühendite ja võõrsõnadega surnuks ning järgmine kord ta juba teab, et parem on mitte küsida.

Oleme jõudnud piirini, kus kirjeldatud praktikaga jätkamine ei ole otstarbekas.

Me elame infoajastul, kus info ise on väärtus ja tehnoloogia vaid toru, kus väärtus voolab. Mahajäämus ei teki mitte sellest, et toru oleks vilets, vaid sellest, et hajuma kipub pilt, kuhu, miks ja kuidas toru rajada.

Mujal maailmas on mitmel pool sellest aru saadud ning jagatud IT juhtimine kaheks. Jäme ots on infojuhi (CIO) käes, kes on ka juhatuse liige või allub otse juhatusele. Talle on abiks tehnoloogiajuht (CTO), kes omakorda allub infojuhile. Mõistetav, sest võtmetähtsusega on suutlikkus probleemi kirjeldada ja lahendusvariante välja töötada, vahendite pakkumine tuleb teises järjekorras. Muidu võib jälle minna kaevu põhjas tule süütamiseks. Mis eriti kurblooline, tehnoloogiajuht nõuaks selles näites üha võimsamaid valgusteid, sest laevad sõidavad ikka karile. Kuid nüüd, kui asjadest õigetpidi aru saada, on ju selge, et tehnoloogia ei lahenda probleemi, kui probleem on tajumata ja kirjeldamata.

Eesti kontekstis on selge, et tegevjuht ise peab võtma oma organisatsioonis informatsiooni juhtimise rolli. Tal ei ole mingit vajadust süveneda hoomamatuisse tehnilistesse terminitesse ja mõistetamatuisse lühenditesse.

Informatsiooni juhtimine on protsesside juhtimisega ülisarnane, sest info liigub protsessideüleselt. Selle eest peabki vastutama tegevjuht ise. Küberturve ja andmekaitse võivad jääda tehnoloogiajuhile ning ongi majakas õigetpidi pööratud ja laevad enam karile ei sõida.

Rõhuasetuste õigesti paika saamine oleks kasulik nii meie majandusele kui ka minapildile. Sest magavast IT-tiigrist rääkimine on enesepettus. Ta ei maga. Ta on tagurpidi. Ja looduse vastu ei saa – tagurpidi tiiger ei hüppa.

Autor: Henrik Põder