Mart Rannut • 2 juuni 2017

Raske ja piinlik inimõiguste rikkumine

Keeleteadlane Mart Rannut  Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Eestikeelsele haridusele üleminekuks kuluks kolm aastat, kui poliitikud sellest kõrvalehoidmiseks ettekäändeid välja ei mõtleks, leiab keeleteadlane Mart Rannut (IRL).

Äsja avaldatud Eesti inimarengu aruanne pakub välja süsteemse ja teadusliku raamistiku reformierakondlase Kristen Michali mõttele eestikeelsele haridusele üleminekust nii senises venekeelses koolis kui ka lasteaias, võimaldades analüüsida esitatud plaani kui ka selle vastaste argumente.

Selle mõttega tuli esimesena välja riigikogulane Kalle Kulbok aastal 1993 (ligi veerand sajandit tagasi!), mil see põhimõte ka seaduseks muudeti. Edasi läks asi eestipäraselt: kõigepealt lükati reformi südamest edasi ja lõpuks lahjendati teine päris ära, nimetades vaid 60% ulatuses eestikeelset õpet pakkuv kakskeelne haridusmall ümber eestikeelseks.

 

Eraldavast ning siiani nn kolmandaid rahvusi venestavast nõukogudeaegsest pärandusest on aeg-ajalt üritatud vabaneda, näiteks aastal 2010 tulid sotsid (Mart Meri jt) välja ühtsuskooli mõttega. Hoolimata keeleteadlaste ja inimõiguslaste survest ei ole poliitikud meie kooli keeleliselt normaliseerinud, hoopis vastupidi: aeg-ajalt on tekitatud omapäraseid komisjone, et erandite andmise kaudu eraldamist suurendada.

Tegu on raske ja piinliku inimõiguste rikkumisega, mille puhul ei ole tagatud eesti- ja venekeelsetes koolides õppijate võrdsed võimalused. Sellele on korduvalt juhtinud tähelepanu Inimõiguste Instituut, Eesti riigiga on kurjustatud ka rahvusvahelistel foorumitel. Konkurentsivõimelist haridust nõuavad taga ka venekeelsete laste vanemad, ennekõike emad, nagu on selgunud korduvatest uuringutest viimase veerandsajandi jooksul.

Meie erakonnad on siin eri meelt. Reformierakonna eesmärk on nii eestikeelne lasteaed kui ka kool, samas veel pool aastat tagasi, kui erakond võimul oli ja haridusvaldkonda valitses, ei toimunud selles suunas mingit arengut.

Reps peab valimisloosungiks

Seevastu praegune võimupartei Keskerakond lükkab kogu ettepaneku kaalumata tagasi. Keskerakondlasest haridusministri Mailis Repsi sõnul ei ole tegemist usutava ettepanekuga, kuna eestikeelse hariduse teema võetakse üles ainult enne valimisi. Reformierakond, kes on olnud 17 aastat Eesti elu otsene mõjutaja ning sellest arvestava osa peaministri erakonnana ka juhtiv jõud, pole teemat kordagi sisuliselt arendanud: „Ühtegi tõsiseltvõetavat ettepanekut ei ole olnud: materjalid, metoodika, lasteaia õpetajate toetamine, kes õpetaksid Eesti keeles, abiõpetajad kakskeelsetesse rühmadesse.“

Teisalt väldib Reps sisulist hinnangut, üritades ebamugavat ettepanekut kanaliseerida tehnilistesse detailidesse: õppevahendid, metoodiline abi õpetajatele, õpetajate palk lasteaias ja tugiteenused, mida ministeerium aina analüüsib.

Endine reformierakondlasest haridusminister Jürgen Ligi sekundeerib Michalile, rõhutades keeleküsimuse teist aspekti – eraldamist: „kahe rahvuse eraldiolek, eraldi inforuumid ja suhtlusvõrgustikud, erinevused sotsiaalses staatuses ja õppeedukuses. Venekeelne kool marginaliseerub, kaotab õpilasi, konserveerub ja teeb kehvemaid tulemusi testides.“ Keskerakonna udutamise põhjuseks peab aga Ligi poliitilist kartust kaotada kontroll venekeelse valija üle.

Erinevalt oma koalitsioonipartnerist Keskerakonnast ja selle ebamäärasest udutamisest asuvad sotsid rünnakule: nende Tallinna linnapeakandidaat Rainer Vakra kurvastab, et Reformierakond on oma valimiskampaania sihtmärgiks valinud lasteaialapsed, soovides tekitada eesti keele õpetamisega provokatsiooni rahvustevahelise vastandamise pealt. Riigikeele õpet ei saavat peale sundida ning sellest ei võidaks mitte keegi.

Siin lähevad tema veendumused oluliselt lahku rahvusvahelistest inimõigusstandarditest, mille kohaselt riigikeeleõppe efektiivne korraldamine on riigi otsene kohustus. Nimelt on igaühel õigus igal pool Eestis kasutada ainult eesti keelt ning selle tagamiseks peab riik oluliselt keeleõppesse ja järelevalvesse panustama. Vakral on veelgi julgeid mõtteid sunniga tehtud integratsiooniprojektidest, keele-teemalisest eristamisest ning venekeelsete perede suurtest õigustest haridusvalikutes, aga iga mõttevääratust ei tasu kommenteerida.

Otsejoones sildistama ja oponendi arvamust naeruvääristama asub ka sotside juht Ossinovski, nähes Michali „haridus- ja lõimumispoliitiliselt võhiklikus“ ettepanekus kaotada Tallinnas venekeelne kool ainult rahvustevaheliste pingete üleskütmist kohalike valimiste eel. Sisulist arutelu ei järgne, jutt jõuab hoopis siin kümneid aastaid elanud venekeelsete vanaprouade teenindamise juurde, kelle pärast sotside juht kangesti muretseb, et nemad mitte eesti keelt suhu ei peaks võtma, vaid kogu Eesti nende keele ära õpiks.

IRL jätab kõik lahtiseks

Kolmas valitsuserakond Isamaa ja Res Publica Liit on oma isamaalisuses traditsiooniliselt enam kui tagasihoidlik, pakkudes välja, et eesti keele õppega peaksid vene lapsed alustama juba lasteaiast. Sellegi tibatillukese kukesammu puhul on piiranguid: IRLi riigikogu fraktsiooni esimees Priit Sibul märgib, et seda ei saavat teha vastu tahtmist. Kui aga vanematel on tahe olemas, siis loomulikult on mõistlik õpetada lastele eesti keelt, kui pere seda toetab. Seega inimõigused ei ole olulised, vaid hoopis vastav tahe! Ka ei ole meie rahvuslikku joont ajaval erakonnal aimu, „kas õppematerjalidest piisab, kas need on piisavalt head, kas on piisavalt õpetajaid, kui need asjad on olemas.“

Kokkuvõtteks: hoolimata teadus- ja inimõigusringkondade survest ning kaasnevast majanduskahjust on valitsuserakonnad haridusreformi vastu, sh rahvuslik IRL, kes kõik muretsevad vene kogukonna tahte ja soovi pärast, unustades sobivalt ära inimõigused ning kohustuse neid järgida. Lisaks leiavad Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, et ka praeguses tagasihoidlikus üleminekus tuleks teha erandeid. Eestikeelse hariduse küsimuses on lisaks koalitsioonile koosmeelne ka opositsioon, kuigi risti vastupidist seisukohta esindades. 

Kuivõrd reaalne selline reform on ja kui palju aega sellele võiks minna? Lahendus on lihtsam kui paistab, kui jätta kõrvale mõned Ida-Viru linnade koolid. Sisuliselt võiks ülemineku käivitada järgmisel sügisel, üleminekuks kuluks kolm aastat, Ida-Viru üksikute koolide puhul kuluks mõni aasta lisaks, kuid need ei muudaks suurt pilti.

Liigume fataalse lõpu poole 

Meil on kaks valikut: jätkata senist kahe kogukonna vastandusele orienteeritud hariduspoliitikat, mis viib edasisele eraldatusele, venekeelsete getode süvenemisele, keelekonfliktide tõusule ja koos edasise julgeoleku vähenemisega võimalikule ebasoodsate välispoliitiliste tingimuste korral ka eestluse ja omariikluse fataalse lõpuni. Taoline areng on ka majanduslikult koormav: seni on otseselt eesti keele õpe maksma läinud sadu miljoneid eurosid, koos kaudsete kuludega üle miljardi, millele oleks kindlasti parem rakendus leitud kas või palgatõusude näol.

Üldiselt maksab kakskeelne haridus 30-40% rohkem kui ükskeelne. Just vene koolide lõpetajatest lahkub Eestist kõige rohkem noori, kes ennast Eestiga edaspidi ei identifitseeri. Tegu on nn kaotatud põlvkonna fenomeniga, kelle üleskasvatamisele ja haridusele kulutab riik raha ilma tööpanust vastu saamata.

Lõpuks veel julgeoleku aspekt, mis väljendub oluliste ressursside sidumises ohtude ja konfliktide puhul teiskeelsetes ja ennekõike Eesti-vastastes piirkondades (seda näitavad uuringud!), et hoida ära võimalike negatiivsete arengute teke ja eskaleerumine. Muide, meie pronksmehe konflikt oleks jäänud olemata, kui sellele eelnevatel valitsustel oleks jätkunud mehemeelt ja isamaalisust haridusreform ära teha.

Teine valik oleks haridussüsteemist nõukogude jäänukite väljarookimine, seda ennekõike eraldamist põhjustava vene kooli näol, mis ei too kaasa muud kui selle lõpetajate vähest konkurentsivõimet kõrgkooli astumisel ja edasises karjääris. See-eest on see venekeelne osa üleesindatud vangimajades ja töötukassades. Kui soovime lahti saada keelekonfliktidest ja inimõigusi eiravast segregatsioonist, kasutada maksumaksja raha efektiivselt ning luua ühtne ja turvaline ühiskond, tuleks meil eestikeelsele haridusele üle minna kohe.

Hetkel kuum