Kari Käsper • 13. detsember 2018
Jaga lugu:

Miks me kõiki inimesi jälitame?

Kas teadsite, et riik kohustab sideettevõtjaid säilitama aasta jooksul iga inimese mobiili asukoha, kellega ta telefonitsi on suhelnud ning palju muid andmeid? Neid andmeid hoiavad küll teenusepakkujad ise, aga riigil ja teistel on neile andmetele üpris lihtne ligi pääseda, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.

Kari Käsper.  

Paljudel juhtudel pääseb neile ligi isegi kohtu loata ning ettevõtted ei saa andmete edastamisest keelduda. Ligipääs on tagatud püsiva elektroonilise ühendusega, mille puhul on vähe läbipaistvust.

Mis teha, arvavad mõned. Julgeoleku ja turvalisuse nimel on selline asi hädavajalik, ütlevad nad. Aga mis siis, kui see polegi tegelikult vajalik? Siis oleme asjatult ennast haavatavaks muutnud nii pahatahtlike inimeste kui ka välisriikide jaoks.

Tõsine privaatsuse riive

Sideandmete valimatu ja kõikhõlmav säilitamiskohustus on lausjälituse üks viise, sest see kehtib eranditult kõigi kohta. Pole tähtis, et andmeid säilitavad teenusepakkujad või et nendele ligipääsuks on vaja eraldi sammu. Ainuüksi taoline säilitamine kujutab endast isikuandmete töötlemist ning seetõttu on see isikuandmete kaitse õiguse ja privaatsusõiguse intensiivne riive.

Sideandmetega saab luua inimeste igapäevasest käitumisest ja suhtlusringkonnast detailseid profiile, mis võimaldavad inimeste õigust privaatsusele riivata samaväärselt või enamgi kui kõnede või andmeside sisu säilitamiskohustus. On mõeldamatu, et säilitada tuleks kõigi inimeste kõnede või andmeside sisu, seega ei tohiks säilitada ka sellega seonduvaid metaandmeid.

Igasugune isikuandmete töötlemine on seotud riskiga, et isikuandmetele pääsevad ligi mitte ainult õiguskaitseasutused, vaid ka kurjategijad või välisriikide luureasutused. Lisaks ei arvesta laussäilitamine selliste olukordadega nagu konfidentsiaalsuskohustus advokaadiga suhtlemisel või vilepuhuja- ja allikakaitse.

Edward Snowdeni paljastused ja teised maailma ajakirjanduses laialt kajastatud juhtumid on näidanud, et ka riikide julgeolekuasutused ise on lausjälitustehnoloogiaid kasutanud ebaproportsionaalselt ja viisil, mis on vastuolus inimõiguste kaitse reeglitega.

Lõhub usaldust

Demokraatlikus õigusriigis on julgeoleku tagamine võimalik kõige paremini õiguskaitseasutuste ja ühiskonnaliikmete koostöös. See koostöö rajaneb ühiskonna usaldusel, sealhulgas sellel, et riik ei väärkasuta neile antud õigust inimesi jälitada ega venita selle kohaldamist liiga laiaks. Õiguskaitseasutuste jälitustegevus peab olema eesmärgipärane, selgelt, täpselt ja detailselt reguleeritud ning selle üle peab toimima tõhus järelevalve. Praegune Eesti õigusruum nendele nõudmistele ei vasta, tunnistavad nii justiitsministeerium kui ka õiguskantsler.

Vajadust lausjälituse järele ei peaks demokraatlikus õigusriigis üldse olema. Raskete kuritegude toimepanijad ning terroristid on üldiselt lausjälitusest teadlikud ning kasutavad seetõttu selle vältimiseks erinevaid meetodeid (näiteks VPN-teenused, Tor jne). See tähendab, et lausjälituse ohvriks sattuvad eelkõige tavakodanikud, kellel pole sageli teadmisi lausjälituse ulatuse ega enda õiguste kaitse võimaluste kohta, või pisisulid, kelle puhul lausjälituse kasutamine pole proportsionaalne.

Laussäilitamist peab ebaseaduslikuks ka ÜRO inimõiguste ülemvolinik, kes on oma aruandes ÜRO peaassambleele soovitanud riikidel üle vaadata seadused, et need ei seaks telekommunikatsiooniettevõtetele ja teistele ettevõtetele kohustust säilitada valimatult ja kõikehõlmavalt sideandmeid.

Riigi silmis kõik kurjategijad?

Lisaks pole laussäilitamiskohustusel erilist mõtet, sest see ei too olulist lisandväärtust, vaid tekitab suure hulga isikuandmeid, mille säilitamine ja kasutamine on koormav. See tekitab suurt halduskoormust nii õiguskaitseasutustele kui ka sideettevõtjatele ning asjatuid riske, et inimesi ebaõiglaselt süüdistatakse.

Ebaselge on ka see, kui paljudes olukordades tänase säilitamiskohustuse alusel säilitatavaid sideandmeid määrava tähtsusega tõenditena kasutati ning kui suurel määral oli tegemist sideandmetega, mida sideettevõtjad säilitasid niikuinii, tulenevalt teistest eesmärkidest, nagu arvete väljastamine. Sellekohast statistikat ja analüüsi ei ole tehtud, aga isegi kui see oleks märkimisväärne arv, siis pole teada, kas süüd tõendada või jälituse eesmärke saavutada oleks saanud teistel, inimõigusi vähem piiravatel viisidel.

Igaüht potentsiaalse kurjategijana kohelda ei ole õige — tuleks minna tagasi sama olukorra juurde, mis oli enne Euroopa Kohtus kehtetuks tunnistatud sideandmete säilitamise direktiivi ülevõtmist kümme aastat tagasi. Eeltoodu ei tähenda muidugi, et kohtu loal ei võiks nõuda sideandmete säilitamist nende isikute puhul, kelle puhul on põhjendatud kahtlus mõne kuriteo ettevalmistamises või läbiviimises osalemises.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas