Seame sisse pensionikonto

Raha üksinda ei tee inimest õnnelikuks, kuid raha puudumine muudab ta õnnetuks, sest ei võimalda tegeleda südamelähedaste asjadega. Eesti elanike finantsvarade suhe finantskohustustesse on Eurostati andmetel eriti nõrk keskmisest madalama sissetulekuga inimeste hulgas. Kolmandik finantsvaradest on meil koondunud poole protsendi jõukamate kodanike kätte ning valdava osa isikute ainsaks säästuks on teise samba pensionifondi osakud.

Mida siis teha, et tulevikus inimväärset pensionit saada? Dilberti koomiksilugude autor, tuntud USA kirjanik Scott Adams on tabavalt öelnud: “Enamik inimesi ei säästa pensioni jaoks piisavalt raha. Kui sa kuulud nende hulka, soovitan sul hakata kõvasti trenni tegema, sest siis saad sa hilisemas elus oma nõrku eakaaslasi ähvardada ja võtta vajaduse korral nende asju.“

Meile sobib ehk pisut enam lahendus, kus esimene faas on probleemi tunnistamine, sest praegu on valdaval osal elanikest oma pensioni suuruse osas täiesti ebarealistlikud ootused. Soovime Skandinaavia pensioni, kuid ei taha endale tunnistada, et selle saavutamiseks tuleks iga kuu säästa viiendik palgast. Meie suurim mure on inimeste madalad sissetulekud ning suured kohustused, mis paljudel ka parima tahtmise juures heaks pensioniks vajalikku summat koguda ei võimalda. Täna tagastab riik kolmanda samba sissemaksetelt tulumaksu 21%. Soodustust saab maksetelt, mis on kuni 15% brutosissetulekust, kuid mitte enam kui 6000 eurot aastas. Raha võib kasutama hakata 55aastaselt, kuid annuiteetmaksetest loobumisel tuleb tasuda 10% tulumaksu.

Pikaajalise säästmise süsteem ei toimi, sest soosib selgelt jõukamaid inimesi, kellel on oluliselt lihtsam vähemalt 15% oma sissetulekutest investeerida. Seetõttu pakun välja idee, mille rakendamine võimaldaks kõigil inimestel koos riigi abiga pikaajaliselt oma hoiupõrsale korraliku rasvakihi kasvatada. Süsteem täiendaks hästi toimivat teist pensionisammast ja sellega liitumine oleks vabatahtlik.

Uue investeerimisskeemiga liitunud isikule avab pank eraldi arvelduskonto, kuhu tööandja suunab igakuiselt 5% tema netopalgast. Riik alandab süsteemiga liitunud inimese tulumaksumäära 5% võrra ning kannab sealt laekuva summa samale pensionikontole. Varasemaga võrreldes ei maksa riik pensionifondi sissemaksetelt järgmisel aastal tulumaksu tagasi, sest koheselt rakendataks madalamat maksumäära. Raha suunataks alati säästmisesse, mitte tarbimisse. 12 000eurose aastapalgaga ja 5% kuus säästvale inimesele koguneks tulumaksu reinvesteerimisel pensionikontole igal aastal sissemaksetena senise 573 euro asemel pisut üle 1000 euro.

Süsteemi muudatust toetab raha ajaväärtuse teooria, aidates investoril varasemaga võrreldes investeeringuid kiiremini sooritada, mis koos suuremate alginvesteeringutega võimaldab tulevikus saada kõrgemat pensioni. Pikaajalise säästmise motiveerimiseks peab pensionile siirdudes olema võimalus lisaks annuiteetmaksetele kogu summa tulumaksuvabalt välja võtta. Kui inimene ei peaks pensionieani elama, suunduks kogu tema finantsvara pärijatele.

Tänast tööandja pensionit ei soosi maksuseadused, mis muudavad ettevõtjal töötaja tulevikku investeerimise kalliks. Et kaasata uude süsteemi edukalt ka tööandjad, peaks neil olema võimalus igal aastal kasumist kuni 5% maksuvabalt oma töötajate pensionikontole suunata. See suurendab töötajate motiveeritust ja lojaalsust ning aitab eestlasi kodumaale tagasi meelitada.

Lisaks pankade pakutavatele lahendustele peaks vabatahtlikule pensionikontole laekuvaid vahendeid erinevalt teisest sambast soovi korral ka ise olema võimalik investeerida. Taolise valikuvabaduse andmine suurendab iga inimese isiklikku vastutust oma tulevase pensioni suuruse osas. Lõppkokkuvõttes ei ole ju oluline, mis värvi on kellegi hoiupõrsas, vaid kui rammusaks see õnnestub ajaga kasvatada.Pakutud lahendus eeldab riigi maksupoliitika mõningast ümberkorraldust, sest kuni neljandiku võrra langevad eraisikute tulumaksutulud tuleb asendada muude katteallikatega. Fookus peaks seejuures olema säästmise motiveerimisel ning tarbimise maksustamisel.