Liina Laks • 27. detsember 2018
Jaga lugu:

Jeffrey Sachs: ka rikkad tuleb panna maksu maksma

USA majandusprofessor pakub välja kolm sammu, mis aitaksid vähendada populismi ja lõhet vaeste ja rikaste vahel.

Jeffrey D. Sachs.  Foto: Liis Treimann

Viimasel ajal torkab silma, et kui mõni esikapitalist vanaks hakkab jääma, siis hakkavad teda järsku huvitama humanitaarsed probleemid. Nii juhtus näiteks ühe maailma parima riskifondi Bridgewater Associatesi asutaja ja miljardäri Ray Dalioga, kes Portugalis toimunud konverentsil rääkis, et kapitalism oma praegusel kujul on läbi kukkunud ning maailm vajab uusi liidreid, kes arengu jätkusuutlikuks pööraksid. Sama meelt on ka teine miljardärist riskifondi juht Paul Tudor Jones. Ka Eestit külastanud USA majandusteadlane Jeffrey Sachs on veendumusel, et vanaviisi enam kuidagi ei saa.

USA edasise saatuse asjus üliskeptiline Sachs loodab Euroopale paremat tulevikku. Kuid nooreneva Aasia-Aafrikaga on vananeval Euroopal raske sammu pidada. Kui tahad olla traditsioonilises mõttes konkurentsivõimeline, siis tahaks maksta tootmiseks võimalikult vähe ja müüa toode võimalikult kallilt. Eurooplane aga aafriklase palgaga naljalt tööd teha ei taha. Kui tootmine aga arenevatesse riikidesse viia, kannatab Euroopas kohapealne elu ja sotsiaalsüsteem.

Õli lisab tulle ka see, et globaalne majandus võimaldab suurtel konglomeraatidel kohalikest ettevõtetest vähem maksu maksta. Digitaalsed ettevõtted maksavad Euroopa komisjoni arvutuste kohaselt keskmiselt 9,5 protsenti maksu, samal ajal kui traditsioonilised firmad peavad kandma keskmiselt 23,2protsendilist maksukoormat. Samas ei saa Euroopa Liit kuidagi näppe taha Google'i-, Amazoni- ja Facebooki-sarnaste ettevõtete maksudele. Lisaks suurendab digitaalne majandus juhutööde hulka, mis keskklassil hääbuda lasevad. Need on vaid osalised põhjused, miks globalismivastasus, protektsionismimeeleolu ja populism Euroopas kanda kinnitavad.

Jeffrey Sachs pakkus välja kolm strateegiat, mida selle vastu ette võtta. Kõigepealt tuleb hävitada maksuparadiisid, mis võimaldavad ettevõtetel-üksikisikutel maksudest kõrvale hoida. Probleem on sealjuures see, et lisaks Panama-sarnastele paikadele klassifitseeruvad Euroopas maksuparadiisidena ka näiteks Luksemburg ja Iirimaa, kuhu mitu suurettevõtet maksude optimeerimise eesmärgiga registreerunud on. Hea soodsa maksukeskkonna maine on ka Eestil. Lisaks eksisteerib hulk skeeme, mida rahvusvahelised konglomeraadid maksudest kõrvalehoidmiseks rahulikult kasutada saavad: näiteks niinimetatud Hollandi võileib, mille käigus saab Euroopas teenitud kasumi kas Euroopast välja viia või siis Euroopa endi soodsama maksukeskkonnaga riikidesse viia. Milline mõju sellel nimetatud riikide majandusele võib olla, kui suured ettevõtted sealt korraga parematele jahimaadele lahkuvad, on raske hinnata.

Teiseks pakkus Sachs välja, et vastutustundliku kontrolli alla on tarvis saada suured tarneahelad. "Globaalsed tarneahelad on vastutustundetud, näiteks liitium, mida kasutatakse telefonides, tuleb Kongost lapstööjõuga. Me peaksime panema Apple'i ja Samsungi oma tarneahela eest vastutama," leiab Sachs.

Sachsi kolmas soovitus tõotab paljudel harja punaseks ajada. "Riigid peavad lõpetama race to the bottom'i – maksuvabastuste pakkumise rikastele, öeldes, et tulge meile, siin maksate vähem. [See tekitab olukorra – toim], kus need, kes kolida suudavad, kolivad ja saavad selle kaudu eelise. Kes ei saa, jäävadki üksi kõrgeid makse maksma. Riigid peavad hakkama ka rikkaid maksustama." Lisaks loodab ta, et Euroopa leiab lõpuks võimaluse, et Facebook ja teised suured rahvusvahelised ettevõtted oma osa maksma panna. Et USA seda teeks, ta ei usu.

Kas kõikide nende sammude puhul tekib küsimus, et mis saab siis maailma majanduskasvust, mis praegu niigi aeglustumas on? Sachs arvab, et riikide edu mõõtmine SKT abil tuleb lõpetada. "Majanduskasvu ei peaks mõõtma SKTga vaid inimeste heaoluga, inimeste rahuloluga, eluea pikkusega. USAs on näiteks keskmine oodatav eluiga langenud kolm viimast aastat järjest!"

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas