Palun parempoolset Reformi!

Laupäeval valib Reformierakond endale Taavi Rõivase asemele uue juhi. Kristen Michali ja Hanno Pevkuri vahepeal teravaks kiskunud konkurents on vahetult enne lõpusirget seisus, kus mõlemad on lubanud teise oma meeskonda kaasata.

Äripäev ootab Reformierakonna uuelt juhilt parempoolse liberaalse maailmavaate jõulist tagasitoomist Eesti poliitmaastikule. Toimetus on sellest pikemat aega puudust tundnud ning usub, et vastse valitsuskoalitsiooni poliitika suurendab ka ühiskonna ärksalt, ettevõtlikult ning vastutustundlikult meelestatud osa igatsust päriselt parempoolset maailmavaadet kandva erakonna esindatuse järele parlamendis ja valitsuses. Soovime näha parteid, mis kaitseb ettevõtliku, otsustusvõimelise, ise enda valikute eest vastutava inimese huve ja langetab otsuseid Eesti pikaajalise edu nimel ega tegutse vaid järgmiste valimiste suurema häältesaagi saamiseks.

Reformierakonnale on see kahtlemata raske ülesandepüstitus. Rahvaparteiks saanud erakonnal on keeruline teha asju, mida on vaja teha: kõik arengule ja edule suunatud otsused ei ole ühiskonna laiades kihtides tingimata populaarsed ja võivad tähendada tagasilööki toetusnumbrites. Vähemaga kui valitsusse pääsemine on aga keeruline ette kujutada oravaid leppimas. Ent kui oravapartei hiilgav poliittehnoloogiline võimekus pöörata sisuliseks kommunikatsiooniks, siis ei peaks majanduskasvule suunatud arengut toetavate otsuste põhjendamine olema ilmvõimatu ülesanne.

Viimasel ajal on Reformierakond tegutsenud muidugi täpselt vastupidi sellele, mida vaja: istunud mugavustsoonis ja stagnatsioonis, rääkides musta valgeks, raisates niisama aega ja lasknud täiesti hajuda sellel maailmavaatelisel teljel, mis määratles erakonna sünni konstellatsiooni.

Michali ja Pevkuri vastasseis ei ole mitte niivõrd maailmavaateline, kuivõrd isiksusepõhine. Me ei tea veel, kumb neist on tõelisem liberaalse maailmavaate kandja: sõna “liberaalne” kasutamise sageduse järgi ei saa seda otsustada.

Pigem tundub, et ehedat parempoolsust ja liberaalsusest ei õhku kummastki. Pevkur lubab laiapõhjalisemat kaasamist era- ja ühiskonnas ning tagatoa kaotamist, Michalil on aga ette näidata riigiettevõtete osalise erastamise algatamine, mida ka uus valitsus on lubanud ellu viia. 

Mõlemad on olnud pikka aega poliitikas ja ministrikogemusega. Põhimõtteline erinevus on minevikus: Pevkuri kapist pole ühegi suure luukere kolinat kuulda, seevastu Michali nimega jääb päevade lõpuni seostuma Reformierakonna kilekotirahaskandaal.

Ajakirjanduse vahendusel loodud vastandusest ei kooru aga kahjuks ei maailmavaatelisi ega konkreetse tegevusplaani erinevusi – mõlemad on rohkem niisama tingeltanglit teinud ja odavale populaarsusele panustanud.

Isikuomadused on siiski ka olulised. Siin on kandilisemal Michalil Pevkuri ümmargususe ja pehmuse ees teatav eelis juba põhjusel, et lahkuvale juhile Taavi Rõivasele heideti eelkõige ette otsustamatust, vedelust ja edevust. Peenhäälestajate mainest vabanemiseks tuleb erakonnajuhi jämedam hääl ja kõvem käsi ilmselt kasuks. Otsustavaks jääb aga maailmavaateline selgroog, mis vähemalt praegu ei paista kummalgi mehel liberaalsusega hiilgavat.