Eesti Energia tuleb sulle kosja sinu enda rahaga

Kui Eesti aegade suuremaid tehinguid – Nelja Energia omandamine Eesti Energia poolt – teoks saab, siis tekib kummaline olukord, mis on ühelt poolt vaadates paha, aga teiselt poolt vaadates hea ka.

Riigifirmana kasutab niigi monopoolses seisundis Eesti Energia erasektori taastuvenergiaettevõtte omandamiseks maksumaksja raha, viies – loodetavasti – oma tütarfirma sellesama tehingu käigus saadud enama elujõuga börsile, kust investorid siis aktsiaid ostes selle käekäiku panustada ja selle edenemisest kasu võivad saada. Kui aga tuletada meelde, et praegu suuremalt jaolt Norra omanike ja väiksemas osas Eesti ärimeeste käes olev Nelja Energia on maksumaksja kaukast saanud veel taastuvenergiatoetusi, siis polegi tõest kaugel tuuleenergeetikute pahameel, et ühe ja sama asja eest kooritakse maksumaksjalt lausa kolm nahka. Sellist arutluskäiku saab vaidlustada, kui riigifirma raha maksumaksja rahana mitte defineerida.

Veel vormistamata tehingu maht on Eesti mõistes kahtlemata erakordne: 400–600 miljonit eurot. Mahu poolest võrreldav on Silja Line’i ost Tallinki poolt aastal 2006. aastal või Eesti Telekomi omandamine TeliaSonera poolt 385 miljoni ­euro eest. Aegade suurimaks tehinguks jääb ikkagi Hansapanga mahamüümine Swedbankile 1,7 miljardi euro eest. Nii Hansapanga kui ka Eesti Telekomi müügiotsusele järgnes mitu aastat kestnud väikeaktsionäride käest aktsiate kättesaamise saaga. 

Ent kui kõik need nimetatud suur­tehingud toimusid erasektori ettevõtete vahel, siis Eesti Energia ettevalmistatav suurtehing on erakordne: riigifirma ostab üles erasektori ettevõtte. Selle tehinguga tugevneb Eesti Energia niigi monopoolne seisund veelgi. Reformierakonna valitsemisajal ja Sandor Liive juhtimise all oli Eesti Energia erastamine – kolmandiku aktsiate viimine Londoni börsile – mäletatavasti juba suuresti ette valmistatud, kuni tollane peaminister Andrus Ansip kõiki poliitilisi hädapidureid korraga tõmbas ja protsessi peatas. 

Äripäevale meeldiks muidugi, kui Eesti Energia noteeritaks Tallinna börsil, et sellesse saaks panustada kohalik väikeinvestor. Ja kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, siis saab see ka teoks: Eesti Energia on teatanud valmidusest tutvustada oma tütarfirma Enefit Green börsileviimise kava. Paradoksaalsel kombel võiks siis Nelja Energia lisandumine Enefit Greeni koosseisu tähendada ka rasvasemat IPOt investorile – nagu viidatud, on see rasv maksumaksja seljast kooritud. 

Eesti Energia tütarfirma börsileviimist on seni pidurdanud ka kohtuvaidlus Tootsi tuulepargi pärast. Kummalisel kombel jooksevad monopoolses seisundis Eesti Energia huvid siingi risti erasektori omadega – taas tahab riigifirma teha asju, millega võiks ehk paremini toime saada eraettevõtlus.

Viimaks, omaette küsimus on ka, kas monopoolses seisus riigiettevõte ikkagi peab saama enne veel kõvemaks monopoliks, kui hakkab üht oma tütarfirmat börsile viima. Võib-olla oleks mõistlikum niigi pidevalt eraettevõtja kapsamaale trügiv riigifirma tükkideks jagada ja kõik tootmisosad riburada börsile viia? Tuletame meelde ka Kaja Kallase mõni aasta tagasi püstitatud ja siis eelmisel aastal uuesti aktualiseeritud küsimust, miks ikkagi võrgud tootmistegevusest siiamaani lahutamata. Tol korral jäid need mõistlikud küsimused avalikus ruumis mõistliku vastuseta.