Kas elu rantjee või workaholic'una

Vaatlus 15. septembri Äripäevas «Miljonär Siilatsi töö(vaba)päev» tekitas mõtteid. Puudutas see ju valdkonda, mis Eestis samahästi kui tundmata -- elu rikka rantjeena. Ikka on nii, et ühe eesti mehe väärtust-tõsidust-tublidust hinnatakse 12--14tunnise tööpäeva järgi, nii nagu kapitalismi algusaastatel.

Mis puutub kapitalismi, siis ses mõttes pole me eriti kaugele edenenud, kuna peame rantjeena elamist muidusöömiseks. Isegi liberaalsete vaadetega parempoolses Äripäeva toimetuskolleegiumis eristus selgelt proletaarne tiib. See tiib vaidles selle üle, kas elu rantjeena ei tähenda mitte mandumist, postuleerides, et iga õige ettevõtja unistus on saada vähemalt Bill Gates'iks või veelgi tuntumaks.

Kuna me ülistame workaholic'uid ja taunime rantjeesid, on meie tegelik tolerantsus kapitalismi suhtes veel kaunis madal. Sisuliselt pole me kaugemale jõudnud Andresest ja Pearust, sest ülesande püstitus on ju sama. Üks murrab päevad läbi tööd teha, ajab tööga oma esimese naise hauda, muutub pikapeale raskemeelseks ja lõpuks peksab jõuluõhtul koera armetult läbi. Teine ärpleb päevad läbi kõrtsis, sest raha paistab tal olevat, viskab vimkasid ning tunneb elust mõnu. Ehkki koolikirjandus eelistab pedagoogilistel põhjustel selgelt Andrest, kahtlen, kas Tammsaare oma tõe ja õiguse Andresele üldse andis.

Veel paralleele. Meenub kunagine seik Saksamaa malesuurmeistri Robert Hübneriga, kes vabatahtlikult loobus turniiridest, mis oleksid ühe osavõtjatest viinud kui mitte maailmameistritiitlini, siis vähemalt tiitlimat?ini. Ta sai näägutada stiilis, et mis mõtet on malet mängida, kui ei taheta saada maailmameistriks. Robert Hübner ei olnud ettevõtjana Bill Gates'iks püüdleja, aga see oli tema valik. Terve plejaadi korralike mängijate töö on turniiridel osalemine ja auhinnaraha poole seiramine. See vaheaste maailmameistritiitli ja kohvikumale vahel seisnebki ilmselt materiaalses huvis asja vastu, professionaalsuses, rahas. Aga ehk oli ta rikas niigi ja ambitsioonid olid rahuldatud.

Rantjee pole uue väärtuse loomisest siiski täiesti kõrval, sest tema raha peab ju kusagil ja kellegi (tõenäoliselt teise kapitalisti) käes tootma, kust muidu tuleksid protsendid, mille peal elada. Aga aktiivselgi tegijal jõuab teinekord kätte otsustamise hetk -- kas hakata hüvesid tarbima praegu või suunata kasum firmasse tagasi, et tulevikus tarbida veelgi rohkem? See on niinimetatud kapitalisti igavene dilemma.

Vaevalt, et sel dilemmal ongi sisukat, õiget vastust. Rantjee on ühel hetkel astunud karussellilt maha ja rahuldunud tarbimisega. Seda võib vabalt nimetada ka tööjaotuseks -- rantjee osaleb uue väärtuse tootmises ainult rahaga, workaholic lisaks (või ainult) oma tööjõu ja ajaga. Rantjee hoiab muu hulgas finantssüsteemi stabiilsust. Riskeeriv ettevõtja sõlmib näiteks aktsiaoptsiooni, mille kasu võib õnnestumise korral mõõta kordades, rantjee kalkuleerib aga sajandikke protsente. Mida üks püüab naba katkestades paigalt nihutada, stabiliseerib teine oma riskidest loobumisega. Nt Hoiupank töötas kunagi välja spetsiaalse, rantjee-nimelise hoiusegi.

Rantjee on kätte võitnud selle, mida workaholic'ul kunagi pole -- vaba aja. Olulised väärtused on nüüd heategevus, loodus, tegelemine hobidega. Nii nagu «Kapitali» autor Karl Marx omal ajal ütles: tulevikus muutub inimeste suurimaks väärtuseks just vaba aeg. Kas Marx nii väga eksiski? Kultuurikommentaatorid on öelnud ka seda, et meie tänapäeva kiirustavad mõisahärrad pole veel harjunud elustiiliga, mida võiks iseloomustada sõnaga «härrandlikkus» -- distantseerumine argipäevasaginast. Eesti on piisavalt tugev, et kannatada ära ka niisugune elustiil.

Autor: Mati Feldmann