Keskerakond saab konkurendi

Mõõdukate ja Rahvaerakonna (REM) lõpliku ühinemise kongressil kinnitasid nii vastvalitud esimees Andres Tarand kui ka peasekretär Tõnu Kõiv uue partei üheks prioriteediks valijaskonna laiendamise. Kumbki ei teinud saladust, kust värskeid toetajaid loodetakse leida. Ja ega seda olnuks kõrvaltvaatajal raske oletada. Piisab, kui meenutada, mis tükkidest on vastne erakond kokku pandud.

Mõõdukad tekkisid sotsiaaldemokraatidest, maakeskerakondlastest ja sidumatutest, Rahvaerakonnaks liitusid Talurahvaerakond ja nn parempoolsed. Uusmoodustuse agraarne tiib võttis juba riigikogu viimastel valimistel endale märgatava osa elektoraadist, mis oli neli aastat varem EME-le ja Maaliidule kuulunud. Kahtlemata üritab REM maarahva hulgas toetuspinda edaspidigi laiendada.

Ent põhitähelepanu suunatakse, rõhutasid Tarand ja Kõiv, nende inimeste oma leeri tõmbamisele, kes on viimastel valimisel hääletanud Keskerakonna poolt. Siingi mängitakse ühisosale. Mõõdukatel ja Keskerakonnal on platvormides mitmed kokkulangevused sotsiaalvaldkonna eksponeerimisel.

Väita Keskerakond poliitiliseks paariaks oleks liialdus. Aga tõsine häda on tollel rühmitusele küll küljes. Nad naudivad toetust, mida ei ole ühelgi teisel, võidavad suurelt valimisi, aga võimule ei pääse, või kui pääsevadki, siis võimu hoida ei oska. Riigikogu valimistest 1992 alates on meil olnud kuus valitsust. Kuid ainult ühes, napp seitse kuud püsinud Tiit Vähi 1995. aasta kabinetis istus viis keskerakondlikku ministrit. Ja seegi lõppes krahhiga, mis ajas partei lõhki. Kolmeaastane tüürihoidmine Tallinnas ja populistlikult jõuline valimiskampaania andsid savisaarlastele volikogus kaks korda rohkem kohti kui kellelegi muule. Siiski ei suutnud võitjad valitsevat koalitsiooni teha.

Võitva kaotaja maine ja võimetus sõlmida püsivaid sidemeid partneritega on ohtlikud puudused igaühele, kes tahab poliitikas edasi jõuda. Lisaks on Keskerakonna külge kleepunud lõpuni selgitamata süüdistusi, kahtlustusi. Segadused Tallinna Keskturu ja selle erastamise ümber, millega seostatakse mitut veretööd, on vaid üks näide. Teisalt tunnistavad vastasedki erakonna tõhusust oma struktuuride loomisel, osavust lihtinimesele lähenemisel, visadust hulkasid paeluvate probleemide tõstatamisel. Pealegi on Edgar Savisaar meie poliitilisel maastikul ainuke, kes tahab ja suudab jätta tugeva isiku mulje. Need valijad, kelle ihalus on kõva käsi, toetavad teda innukalt.

Säärase erakonna valijaskonnast plaanib REM endale lõiget. Mida on tal vastu pakkuda? Esiteks, tõestatud võimekus laial rindel koostööd teha, teiseks, tõsine kiindumus sotsiaalsetesse väärtustesse ja kolmandaks, suhteliselt puhas pale: eks ole ju REMi salaunistus pälvida sellise erakonna maine, kes suudab oleviku ja mineviku määritust, rikutust kõige madalamal hoida. Samal ajal jäävad nad pehmeks parteiks ja Tarand ei võta eales oma selja taha neid Savisaare andunud pooldajaid, kelle eesmärk on riigis kord majja lüüa.

Ennustada võime ideede jätkuvat vastastikust näppamist ja vesistamist. Mõõdukad tunnevad huvi astmelise tulumaksu vastu, ja presidendi otsevalimised, Keskerakonna kunagine monopol, on tänu Ilvesele REMis ja kolmikliidus toetust leidmas. Tõenäoliselt hakkab aga Savisaar tõsisemalt tegelema viimase aastakümne Euroopa poliitilise võlusõna kolmanda teega, mida sotsiaaldemokraatliku taustaga REM peaks hea meelega enda ainuomandiks.

Mõõdukate altminek kohalikel valimistel Tallinnas ja Tartus lisab vastasseisule eksistentsiaalse varjundi. Valijate ülemeelitamisest sõltub sõna otseses mõttes see, kas REMist saab üks meie kolmest või neljast suurparteist. Ent kaalukausil on ka Keskerakond ja tema tulevik. Sestap võib kemplus teiseneda pikaks kaevikusõjaks, kus heideldakse iga hinge ja idee pärast. Kuna tegemist on erakondadega, kelle huvid ristuvad samal ideoloogilisel tandril, ei ole karta meie poliitilise elu sumbumist.

Autor: Enn Soosaar