Tädi Maali tehakse vägisi investoriks

Seadus aktsiaseltside aktsiate kohustusliku registreerimise kohta keskregistris ning selle seaduse täitmist reguleerivad rahandusministri määrus ning keskdepositooriumi hinnakiri tekitavad nukraid mõtteid.

Ei saagi aru, milles on asi, kas poliitikute ja ametnike täielikus võõrandumises elust, pealiskaudsuses oma tööülesannete täitmisel või tahtlikus ettevõtete karistamises. Viimast küll uskuda ei tahaks. Autorite mõte võib olla õige, aga mis välja tuli ?nagu alati

Vaatame, mis juhtub, kui AS Saare Kalur neid seadusi ja määrusi täitma asub? Meil on praegu 742 aktsionäri, nendest 98% on väikeaktsionärid, kellel aktsiaid alla 100. Enamgi veel ? näiteks, 258 aktsionäri omavad 1 kuni 9 aktsiat ja 432 aktsionäri on 10 kuni 49 aktsia omanikud.

Kusjuures absoluutne enamus nendest on saanud aktsiate omanikuks 1991.a, kui kalurikolhoosi baasil asutati samanimeline aktsiaselts ning kolhoosnik tädi Maali Kipi ? Koovilt sai ühisomandist enda nimele mõned aktsiad, mis on talle, ühest küljest, kui mälestus endistest aegadest ja teisest küljest andnud ka pisikese pensionilisa dividendide näol. Väga paljud on oma aktsiad maha müünud (kümme aastat tagasi oli aktsionäre üle 2300). Need, kes on jäänud, tahavad olla aktsionärid edasi ja ei pea müüki õigeks arvatavasti erinevatel põhjustel. See on nende õigus ja seda ei saa nendele pahaks panna. Nüüd aga pannakse nad sundseisu ja aktsiaselts kõva surve alla.

Millised perspektiivid on tädi Maalil, kellel on jäänud üks aktsia kui helesinine mälestus ühismajandist.

Aktsia nimiväärtus on 100 krooni. Sisse on ta toonud Maalile dividende kokku 167 krooni. Väljaminekuid pole ta nõudnud. Nii oli. Mis saab aga nüüd?

Maali peab minema linna ja pangakontoris avama omale väärtpaberikonto. See maksab 60 krooni. Väärtpaberikonto hooldustasu on 10 krooni kuus, seega aastas 120 krooni. Samas pangas peab tal olema arvelduskonto, et pank saaks hooldustasud kerge vaevaga kätte. Seega läheb Maalil esimese aastaga raha rohkem välja kui 10 aastat on sisse toonud. Milleks tal seda vaja on?

Arvatavasti ta ei ava endale väärtpaberikontot, sest ta pole ennast kunagi pidanud investoriks, kes on oma vabad vahendid paigutanud aktsiaturule ja nõus nende teenindamise eest ka maksma. Ei tee seda paljud teisedki väike-aktsionärid, kes valdavas enamuses on pensionärid ja ei saa seda endale lihtsalt lubada. Ja pole võimalik neid sundida selliseid lisakulutusi tegema ega ka oma aktsiatest loobuma.

Seega on üpris tõenäoline, et enam kui pooled väikeaktsionärid ei reageeri nõudele avada omale väärtpaberikonto. Ei kujuta hästi ette, kuidas seda teeks need meie väikeaktsionärid, kes elavad praegu 6 välisriigis ja milliseid kulutusi see nendele tooks, kui nad üritaks seda teha läbi välispankade. Kui lisada veel need, kes ei ela enam endises elukohas ja ei kiirusta aktsiaseltsile teatama oma uut aadressi. Pluss manalasse varisenud aktsionärid, kelle pärijad pikemat aega teadmata.

Kehtestatud korra kohaselt peab aktsiaselts avama kõigile nendele, kes seda ise mingil põhjusel ei ole teinud, ajutised väärtpaberikontod.

Ühe ajutise konto avamine maksab 400 kr. Seega nt 500 ajutise konto pealt 200 000 kr. Ja see on alles algus. Ajutise konto hooldustasu on 1000 kr kvartalis ning igas järgmises kvartalis tuleb 1000 kr juurde.

Pole raske välja rehkendada, et esimese aastaga läheb iga ajutise konto hooldamine maksma 10000 kr. Kui neid on meil näiteks 300 kuni 500, siis kokku tuleb välja käia 3 kuni 5 mln kr(!). Isegi juhul, kui selle aasta jooksul õnnestuks ajutiste kontode arvu vähendada 100ni, tuleks aktsiaseltsil maksta ikkagi ca 1,5 mln kr, s.o. sama summa, mis tavaliselt oleme maksnud dividendideks. Seega peame aktsionäridele selgitama, et dividendiraha läheb nüüd riigile, kes on neid trahvinud selle eest, et tädimaalidel pole raha riigi bürokraatide välja mõeldud totruste kinnimaksmiseks. Kuidas see kõik klapib Põhiseaduse ja elementaarsete õiguspõhimõtetega ? keegi jätab midagi tegemata, aga teine peab tema eest trahvi maksma?

Pole mõtet peatuda muudel selle jamaga seotud aktsiaseltsi kui emitendi kuludel ? menetlustasu, hooldustasu, kandetasu, väljavõtte koostamistasu. Seni saime oma aktsiaraamatu pidamisega ise ilusti hakkama, nüüd tahab riik meile seda teenust kallilt müüma hakata.

Niisuguse rahaga loomulikult me keskdepositooriumi rõõmustada ei saa. Seadus on seda ette näinud ja paneb paika, et kui aktsiaselts kõiki aktsiate registreerimise nõudeid ei täida, loetakse ta sundlõpetatuks. Pole seltsi, pole probleemi. Enne seda aga võetakse talt igaks juhuks veel 2 mln kr trahvi. Õige ka. Paras neile tädimaalidele - mis nad tulevad siia pealinna aktsiaseltsitama.

Arvatavasti pole see ainult Saare Kaluri probleem. Kes oskaks selgitada, mida see kõik tähendab ja kelle huvides seda tehakse?