Keelatud kokkulepped Eestis tõestamata

Enamik suuremate kettide esindajaid on suhteliselt sarnases olukorras selles mõttes, et aastaid on nad tegutsenud kahjumis, üritades saavutada paremat turupositsiooni. ?Seega on olnud kütusehinnad madalamad, kui nad tegelikult võinuksid olla, olgugi et tarbijale on hinnad sageli tundunud ülemäära kõrged,? leidis konkurentsiameti peadirektori asetäitja Aini Proos.

Kütusemüüjate kooskõlastatud hinnamuudatustes konkurentsiamet midagi seadusevastast ei näe, sest hinnaluure on lubatud. Kuna jaamad asuvad suhteliselt lähedal, ei ole mingi kunst saada teada hinnamuutustest.

?Tegelikult ettevõtjad ei varjagi, et teevad hinnaluuret, sõites teiste ettevõtjate jaamad läbi ja fikseerides hindu. Selline info on lihtsalt kättesaadav ja avaliku teabe kogumine on täiesti lubatud,? nentis Proos.

Advokaadibüroo Tark & Co vandeadvokaat Kaja Leiger märkis, et ka konkurentsi kahjustava teabe vahetamine on ELi konkurentsipõhimõtete järgi keelatud.

Selle alla saab paigutada kõikvõimalikes ettevõtjate liitudes ja ühendustes konkurentide vahel hinnainfo vahetamise, mis võimaldab neil teha tulevikku suunatud otsuseid ilma erilisi konkurentsiriske võtmata, kuivõrd nad teavad, mida plaanivad nende konkurendid, rääkis Leiger.

Tallinna ja selle ümbrusse on koondunud suur hulk jaamu ja seetõttu võib piirkonda pidada kontsentreeritud turuks, millele on omane ettevõtjate paralleelne käitumine. Proosi sõnul omab selline käitumine keelatud kokkuleppega mõningaid sarnaseid tunnuseid, kuid ei ole seadusega keelatud. Keelatud kokkuleppega ehk kartelliga võib olla tegemist siis, kui on selline kokkulepe sõlmitud, sh kokkulepe paralleelse käitumise osas, leidis Proos.

Seevastu peab Euroopa Komisjon Leigeri sõnul keelatud kokkuleppeks ka juhtumeid, kus poolte vahel otsest kokkulepet ei olegi, kuid äriühingute paralleelset tegevust kaubaturul ei saa muudmoodi seletada kui kooskõlastatud tegevusena. Nii on ka ajakirjanduses kajastatud olukorda, kus konkureerivate kütusemüüjate hinnad tõusevad üheaegselt, viidates kütuse maailmaturuhindade tõusule, kuigi arvestades maailmaturuhindade tegelikku tõusu ei tohiks hindade kiire muutmine olla põhjendatud, lisas Leiger. Ajakirjanduses oma hinnapoliitika kohta vihjete tegemist on Leigeri sõnul Euroopa otsustes teatud juhtudel kasutatud tõestuseks selle kohta, et ettevõtjad tegutsesid hindade tõstmisel ja kehtestamisel kooskõlastatult.

Raidla & Partnerite vandeadvokaadi Raino Paroni sõnul on konkurentsi kahjustavate kokkulepete puhul alati kõige raskemaks osaks kokkuleppe olemasolu tõestamine. Keelatud lepete puhul tavaliselt kirjalikke kokkuleppeid, rääkimata allakirjutatud või notariaalsetest lepingutest, ei sõlmita, kõik toimub väga mitteformaalselt ning vaid vähesed isikud teavad sellise kokkuleppe olemasolust. ?Samas võiks vähemalt eeldada, et uued liikmesriigid satuvad kindlasti ELi pädevate ametiisikute huviorbiiti, sest selliste kokkulepete üle nendes riikides on juba spekuleeritud,? märkis Paron.

Proosi sõnul ei ole konkurentsikaebusega Euroopa Komisjoni poole pöördumine iseenesest kellelegi keelatud. Statoil ja Neste omavad teatud ELi piirkondades olulist osa ja võivad nendes piirkondades konkurentsi mõjutada.

Kuigi Euroopa Komisjon ei ole varem Ida- ja Kesk-Euroopa probleemidaga tegelenud ja turg on nende jaoks uus, olen täheldanud nende suurt huvi esimeste Ida-Euroopa kaasuste saamisel.

Vaata lisaks: Ankeet oletatavast konkurentsirikkumisest teavitamiseks

Tõnis Oja, börsitoimetaja:

Eesti kütuseturul on viimase paari aasta jooksul olnud aegu, kus paralleelsed hinnamuutused on johtuvalt nn maailmaturuhindadest ja dollari kursist põhjendatud, aga samas on ka perioode, kus hinnatõus või hinna langetamata jätmine on põhjendamatu. Need perioodid võivad olenevalt olukorrast muutuda seejuures väga kiiresti. Näiteks selle nädala alguses tõstis Eesti Statoil autokütuste jaehinda ning hinnatõus oli seekord minu arvates põhjendatud, sest aprilli algusega võrreldes oli pliivaba bensiini 95 kasumimarginaalist alles jäänud alla poole. Konkurendid Neste ja Hydro Texaco ei läinud aga hinnatõstmisega kaasa ning Statoil oli sunnitud hinna taas alla laskma. Aprillile eelnes aga pea terve aasta kestnud periood, mil üheaegselt toimunud hinnamuutustega kaasnes kasumimarginaali tõus ja selle kindlas koridoris hoidmine, mida võiks kooskõlastatud hinnamuutusteks nimetada küll.

Toomas Saks, Eesti Õliühingu juhataja:

Läbi aegade on meid süüdistatud kartellikokkulepetes, kuid hindade osas ei ole absoluutselt mitte mingeid kokkuleppeid ega infovahetust. Loomulikult me arutame ühingus asju ? selleks me ju kokku oleme tulnud ?, kuid arutelu käib seadusandlike aktide ümber.

Bensiinimüüjate tegevus toimub kasumimarginaali piiri peal. See ei ole sugugi nii, et nad elavad või sees. Konkurendid jälgivad üksteise tegemisi. Ettevõtete hinnad on regiooniti väga erinevad. Ka Tallinnas on bensiini hinna vahe kuni 50 senti. Ma ei oska öelda, et siin oleks alust konkurentsirikkumist kahtlustada.

Hede Kerstin Luik, Statoil Eesti turundusjuht:

Eesti Statoil ei lepi autokütuste hindu oma konkurentidega kokku ega aruta nendega ka oma hinnakujundus- või tootepoliitikat. Autokütused on rahvusvahelisel vabaturul kaubeldav strateegiline ressurss ja sellest lähtuvalt on kütuste jaemüügil oma spetsiifika. Jaemüügiettevõtted on vahendajaks tootja ja lõpptarbija vahel ning autokütused on tooted, mille hinda korrigeeritakse pidevalt sõltuvalt konkreetsete autokütuste sisseostuhinnast, mis tuleneb naftasaaduste muutuvast maailmaturuhinnast. Hinnakujundust mõjutab ka turusituatsioon, enamasti tugeva survena jaehindade alandamiseks. Proportsionaalselt väga suur roll kütuste jaehinna kujunemises on riiklikul maksupoliitikal.

Konkurentsiõigus on keerukas ja väga lai teemavaldkond, mida seaduste ja määrustega detailitasandini reguleerida on raske, et mitte öelda võimatu. Seetõttu mängivad suurt rolli ka järelevalveinstitutsioonide varasemad otsused. Eestis on vastavaid pretsedente seni veel vähe. Olemata küll ekspert konkurentsi reguleeriva seadusandluse alal Eestis ja ELis, on mulle seni avaldatu põhjal jäänud pigem mulje, et meie konkurentsiseadus on kohati isegi rangem ja ettevõtjate tegevuse suhtes suuremate nõudmistega kui teistes ELi liikmesriikides.