Protsessijuhtimine ohustab ettevõtte vabameelsust

Erinevad protsessijuhtimise süsteemid meenutavad kohati erinevaid religioone. Tähtsa olemusega soliidsed härrasmehed räägivad mõne protsessijuhtimise süsteemi saladustest. Rõhutakse kliendi vajadustele, tema kõikehõlmavale mõistmisele ja töö efektiivsuse drastilisele kasvule. Maalitakse pilt sellest, kuidas tööülesanded liiguvad käest kätte valutult ning töötajad on lõpuks nirvaana äärel, jõudes vaevalt ära tänada oma juhte, kes on süsteemi juurutanud.

Loomulikult on erinevad ususuunad oma tõekspidamistes vastuolulised ning ühel ettevõttel on raske valida erinevate parimate protsessijuhtimise süsteemide vahel. Meeldivad tunduvad nad kõik ja näib, et kokkuhoid, selgus kulude osas, klientide rahulolu kasv, meeskonnatöö areng ja tööefektiivsus ei jää ka tulemata. Ometi ei tohi mis tahes protsessijuhtimise lähenemise rakendamise puhul unustada loogikat ja inimesi.

Ka väga kompetentseid inimesi saab panna käituma imelikult, kui nad tajuvad, mida nad peavad tegema, kuid ei saa lõpuni aru, miks nad seda teevad. Mis tahes protsessijuhtimine toodab tõenäoliselt rohkem kahju kui kasu, kui inimesed muudavad oma töö tegemist sarnaselt lasteaialastega, kellel palutakse järsku teises suunas kõndima hakata, teadmata seejuures, miks see tegelikult vajalik on.

Võtmesõnaks on igal tasemel teistmoodi tegutsemise põhjuste tajumine. Kui tegutsetakse teadmata põhjust või valedel põhjustel, on oodata probleeme. Segaduses olles ei saavutata kunagi oma maksimaalset potentsiaali.

Vahel tuleb ette olukordi, kus ettevõttes juurutatavad protsessijuhtimise reeglid ei anna pikemal perioodil positiivset tulemit. Säärases olukorras tuleb tunnistada, et mõni osa süsteemist ei pruugi antud kontekstis ja konkreetse firma puhul planeeritud kujul töötada.

Kahetsusväärne on see, kui juht on ise süsteemi suurim fanaatik ning igale töötajale, kes julgeb kahelda mõne tööosa vajalikkuses, tehakse isaliku noogutusega ja üleoleva muigega selgeks, et poiss lihtsalt veel ei saa aru, kui hea see kõik on.

Tegelikult tuleks aga hoopis regulaarselt välja selgitada, millised ettekirjutuse osad ei toimi, ning need ära muuta või lihtsalt külma närviga kaotada.

Ka siis, kui süsteem töötab, et tohi unustada tavainimese siirast arvamust, mis võib olla asjakohasem kui suure eelarvega konsultatsioonigurude kuulutatud seadused. Julge leida aeg-ajalt süsteemi ?pühad lehmad? ja grilli nad ära.

Loomulikult on iga süsteem selle loojate ja jutlustajate meelest parim, kuid liiga tihti mõjuvad protsessireeglid inimestele piiravalt. Mida loomingulisema tööga on tegemist, seda rohkem tahavad sageli inimesed ise otsustada.

Inimese vabaduse piiramisel on enamasti suurem hind, kui arvatakse. Pikemal perioodil võivad ka reeglitekohaseid ideaalseid tulemusi saavutavad inimesed vähendada kordades oma innovaatiliste mõtete väljapakkumist juhtkonnale, kuna neile surutakse peale eksiarvamust, et parim metoodika on juba leitud.

Piisav doos loomingulisust ja inimese identiteedi austamine on asjad, ilma milleta ei saa õnnestuda mis tahes protsessijuhtimise tarkuste ellurakendamine.

Ideaalset protsessijuhtimise mudelit ei eksisteeri ning erinevate probleemide lahendamiseks peame kasutama erinevaid võtteid.

Protsessijuhtimine on kahe teraga mõõk, mis lisaks organisatsiooni funktsioneerimisele muudab ka inimesi. See on aga väga vastutusrikas ning keerukas ülesanne, mille puhul tuleb näha kaugemale mõnusatest skeemidest ning igati loogilisest konsultandi jutust.

Ka siis, kui töö efektiivsus mingil perioodil tõuseb ja protsessijuhtimise suurimaks fanaatikuks saanud ettevõtte juht rõõmust huilgab, võivad tegelikult inimesed teha liigset tööd, lähtuda valedest põhjustest või pidevalt alla suruda oma tegelikku olemust.

Vabameelsus ettevõttes on suur sisemise energia allikas, mida ei tohi lämmatada. Pidades eelnevat silmas, on tõenäosus süsteemsest protsessijuhtimisest kasu saada veelgi suurem. q

Autor: Villu Parvet