Puurkaevu rajamine peab põhjavee jätma reostusest priiks

Kuna puurkaevu puhul on tegemist rajatisega, kehtivad selle ehitamisel kõigile teistele tingimustele lisaks rajatistele kehtestatud üldised nõuded. Nii ei käsi ehitusseadus rajatistele pindalaga kuni 12 m2 üldjuhul ehitusloa võtmist. Küll aga võib kohalik omavalitsus seda siiski nõuda. Praktika näitab, et väikeste, n-ö üheperepuurkaevude puhul vallad ja linnad ehitusluba ei nõua. Küll aga peab puurkaevu puurija omama hüdroloogiliste tööde teostamise litsentsi. Selliseid firmasid on Eestis praegu kolmekümne ringis.

Tiheasustusaladel saab puurkaevusid rajada vaid detailplaneeringu alusel, mille menetlusprotsessi kaasatakse kõik asjast huvitatud pooled - nii naaberkinnistute omanikud kui ka kohalik keskkonnateenistus. Hajaasustusalal ei pruugi kohalik omavalitsus puurkaevu rajamiseks eraldi detailplaneeringut nõuda.

Kui puurkaevu omanik soovib sealt ammutatud vett müüa, peab ta ennast registreerima vee-ettevõtteks, hankima vee erikasutusloa ning täitma veel mitmeid lisatingimusi.

Üldjuhul jääb näiteks ühe talumajapidamise tarbeks puuritud kaevust ammutatava vee kogus ööpäevas kümne kuupmeetri piiresse. Sellisel juhul ei teki puurkaevu ümber sanitaarkaitsetsooni, mis piiraks igasuguse majandustegevuse selle ümber 50 meetri raadiuses. Väikese veetarbega puurkaevude ümber tuleb hoida vabana vaid kümne meetri laiune hooldustsoon, kus kaevu omanik tegutseb omal riisikol.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Indrek Tamberg märgib, et pole vahet, kes puurkaevu rajada tahab, puurimisele eelnev asjaajamise kord ning vajalikud kooskõlastused on ühesugused. Kogu puurkaevude rajamist reguleeriv kord teenib aga tema sõnul eesmärki mitte reostada põhjaveekihti.

Selleks ongi suurema kui 10 m3 suuruse veekasutusega puurkaevude ümber ette nähtud 50 meetri suurune sanitaarkaitsevöönd, kus on lubatud ainult puurkaevu hooldustööd, igasugune majandustegevus - põlluharimine, kaevetööd, ehitustegevus - on selles vööndis keelatud.

"Suure veevõtuga puurkaevude alla tekib nn depressioonilehter, kuhu liigub kogu ümbruskonna saaste. Selleks ka sanitaarkaitseala kohustuslikkus," selgitab Tamberg. "Väiksema kaevu omanik peab lähtuma loogikast, et lehmalauda, sõnniku- ja silohoidla või mõne muu ilmse reostusallika lähistele ei maksa ikka endale kaevu kaevata."

Sanitaarkaitsevööndi ulatuse vähendamist kas 30 või 10 meetrile saab puurkaevu omanik maakondliku keskkonnateenistuse kaudu taotleda keskkonnaministrilt.

Vaata ka:

www.egk.ee