Propagandapealinn Tallinn

Tallinn alustas tänavu, pärast sügisest Keskerakonna võimuletulekut, taas maksumaksja raha eest ülelinnalise ajalehe Pealinn kahes keeles väljaandmist, lisaks ilmub kaheksa linnaosalehte, regulaarselt on eetris linnauudiseid kajastav saade Kuku raadios ning venekeelses telekanalis Pervõi Baltiski Kanal. Ka Pärnus alustas uus, keskerakondlik linnavalitsus ühe esimese asjana tasuta jagatava ajalehe väljaandmist ning pikendas traditsioonilist linnauudiste raadiosaadet poolelt tunnilt tunnile.

Esmaspäeval teatas õiguskantsler Allar Jõks vastuseks Riigikogus esitatud arupärimisele, et näeb Tallinna linna- ja linnaosalehtedes propagandavahendeid, mille kaudu promotakse maksumaksja raha eest vaid võimulolevaid poliitikuid ning tehakse sisuliselt valimiskampaaniat lähenevaks Riigikogu valimiseks.

"Kui see avaldus tuli, siis ma esimese asjana mõtlesin, et kas peaks linnaosavanemad luku taha panema, et nad tänaval kõndides kogemata propagandat ei teeks," ironiseeris Tallinna linnapea Jüri Ratas eile linnavalitsuse pressikonverentsil.

Saamaks selgust, kas keskerakondlike linnavalitsuste kirjastamisvaimustusel on propaganda mekk juures, võrdles Äripäev Tallinna, Tartu ja Pärnu kulutusi avalike suhete osakonna või selle ülesandeid täitva üksuse ülalpidamisele ning ka seda, millele just raha kulutatakse. Selleks, et summad võrreldavad oleksid, taandasime need linnaelanike arvule.

2006. aasta eelarveid võrreldes selgus, et Tallinn ja Tartu kulutavad PRile ühe elaniku kohta enam-vähem sama palju, Pärnu jääb suurematest linnadest ligi kaks korda maha. Kõnekas on aga statistika, kui palju eelarvest kulub propagandavahenditele ehk tasuta ajalehtede väljaandmisele ning linnavalitsuse tegemisi tutvustavatele tele- ja raadiosaadetele. Siin juhib teiste ees mäekõrguselt Tallinn, kes paneb propaganda alla 46% PR-eelarvest.

"Kõik on väga lihtne," kommenteeris Ratas. "Varasematel aastatel on tehtud kaks uuringut, kust selgus, et linna- ja linnaosalehti peetakse väga olulisteks infoallikateks. Järelikult on neid vaja." Ratta sõnul ei mahu väikesed, ent linnaelanikele olulised uudised tihti üleriigilistesse lehtedesse ning ei jõua seetõttu kodanikeni.

"Muidugi ei ole meie lehed ja saated propagandavahenditena mõeldud," kinnitas Tallinna linnapea ja lubas, et kui mõni poliitik ebasobivalt palju linna lehes pildil on, teeb ta isiklikult märkuse.

Pärnu linnapea Mart Viisitamme sõnul on tasuta ajalehe uuesti väljaandmise eesmärgiks anda pärnakatele hea ülevaade linnavalitsuse tegemistest ning otsuste tagamaadest.

Tartu linnapea, reformierakondlase Laine Jänese sõnul on Tartu seni ilma linna ajalehe ja telesaateta hakkama saanud, sest oluline info ilmub Tartu Postimehes ja linnavalitsuse koduleheküljel. "Ma ei näe dubleerimiseks vajadust," lausus ta. Tallinna ja Pärnu kulutusi linnalehe väljaandmiseks Jänes otseselt ei tauni, kuid näeb tasuta lehe puhul ohtu rääkida vaid õnnestumistest ning ennast kiita.

Tallinna linnavalitsuse kulu ja kirjadega välja antava ajalehe Pealinn kaubamärk kuulub alates eelmise aasta lõpust Keskerakonnale.

Taotluse kaubamärgi registreerimiseks viis erakond sisse 2004. aasta lõpul, mil tollane linnapea Tõnis Palts otsustas lehe ilmumise lõpetada. 2005. aastal potsatas ajaleht aga endiselt tallinlaste postkasti, sest Keskerakond otsustas lehe väljaandmist ise jätkata. Lisaboonusena libistati ajalehe vahele Keskerakonna häälekandja Kesknädal.

Ajaleht Pealinn ning sõsarleht, venekeelne Stolitsa ilmuvad linna raha eest taas sellest aastast ning see läheb maksma 279 660 krooni kuus.

Olen seisukohal, et maksumaksja raha oma erakonna huvides kasutamine on kõigepealt eetika ja poliitilise kultuuri küsimus.

Erakondade mis tahes põhjendamatu erinev kohtlemine avaliku võimu poolt rikub põhiseadusest tulenevat erakonnavõrdsuse nõuet.

Kui maksumaksja raha eest tehtavaid lehti, tele- ja raadiosaateid saavad poliitilisteks seisukohavõttudeks kasutada eelkõige võimulolevad erakonnad, ei saa erakondade võrdsetest võimalustest rääkida ja põhiseaduse nõue on rikutud. Samuti minnakse maksumaksja raha kasutamise puhul oma erakonna propagandaks vastuollu erakonnaseadusega, mis keelab erakondade varjatud rahastamise.

Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus anda objektiivset ja neutraalset infot valitsemisorgani tegevusest. Siit jookseb ka piir, kust poliitikute ja erakondade eksponeerimine maksumaksja raha eest on võetav lubamatu poliitilise propagandana.

Ühepoolse propaganda jaoks on oluline omada hääletoru, mille kaudu siis öelda, kuidas asjad on. Aga ma olen linnaosalehtede poolt. Pole mõtet tikke seepärast ära keelata, et nendega saab ka maja süüdata. Linna- ja linnaosalehtede keelamisega sünniksid mingit muud nime kandvad trükised, näiteks kohalikus kaubanduskeskuses hakataks jagama tasuta paberkotte, kus peal kirjas olulised sõnumid. Kolmekroonine võit mõjutab just vähemkindlustatud ja vähem enesekindlat sihtgruppi.

Persoonikeskset lähenemist võib näha ka poliitilistes kampaaniates. Valimiseelne retoorika keskendub ennekõike sõnumitele, mis kujundavad kandidaadi kui sümpaatse inimese imagot. Sõnumid luuakse nii, et valijalt hääl kätte saada.

Linna(osa) lehed ei ole ebaeetiline nähtus, propagandistlik ajupesu on.

Kõnekas on seegi, et vaatamata summadele näitavad minu uuringud, et tartlased on oma linnaga (siis ka linnavalitsusega) kõige rohkem rahul.