Linnamaastur asendamaks luksusautot

Nissan ei tee enam Maximat ja luksusautode segment jäi neil vahepeal täitmata, kuid enam mitte, sest nad täitsid selle… linnamaasturiga.

Muranot kirjeldatakse kui Maxima asemikku ja samuti kui 350Z-i maasturi kehastuses. Viimases võib ka natuke tõtt olla, sest masinate aistevaheline tehnika kattub nagu mõned interjööridetailidki. Välimuselt peaks Murano eestlastele juba tuttav olema, sest nende Ameerika ja Lääne-Euroopa variandid on mööda meie teid juba mõnda aega vuranud. Nüüd ametlikult Nissani poolt toodav variant on Ida-Euroopa mudel ehk erinevus peaks olema see, et ta on meie kehvade teeolude tõttu tugevdatud ja natuke jäigemaks tehtud. Kuulge, teedehooldajad ja -ehitajad, kas see, et juba Jaapaniski teatakse, et meie teed on nagu sõelapõhjad, ei peaks mingit piinlikkust tekitama?

Interjööris leiab otseseid vihjeid Z-ile seoses armatuuri ehitusega. Sisu on Muranol nahkne ja üsnagi mugav. Suur ekraan keset armatuuri on abiks tagurdamisel, kui sinna ilmub pilt, mis tuleb tagumise luugi juures olevast kaamerast. Ekraani oleks siiski võinud puutetundliku teha, sest pole just lihtsaim tegevus oma ajus surfates vajaliku nupu asukohta otsida, kui sa samal ajal keset liiklust tuhised.

Automaatkast on Muranos asendunud variaatorkäigukas-tiga, mis iseenesest töötab nagu automaatkast, kuid käiguvahetusi tunda ei ole ja pööreteseier ei käi kiirendades üles-alla, vaid läheb sujuvalt põhja ja jääb sinna. Iseenesest on see lahendus paremgi kui automaatkast, sest kiirendamisel kasutatakse kõrgemaid pöördeid ja rahulikult sõites langevad pöörded ökonoomse sõidu vahemikku.

Mootoriks on kergelt kohitsetud Z-i 3,5liitrine jõuallikas. Iseenesest on maasturile sellest enam kui küll ja möödasõitudel ei jäta ta sind hätta ka suurtel kiirustel. Ebamaasturlikult ei kipu Murano ennast kurvides kuidagi kõigutama ja ukselinkide vastu asfalti kriipimist karta pole vaja.