Turbanitega mehed Kuldses Templis

Eriliseks muudab Amritsari tõik, et see on pühamast püham paik rohkem kui 20 miljonile inimesele ja maailmas suuruselt viienda religiooni järgijaile - sikhidele, keda võib julgelt pidada üheks eristuvamaks ja kokkuhoidvamaks inimrühmaks maailmas.

Esmapilgul tundub Amritsar olevat täiesti tavaline India linn: räpane, äärmiselt palav, rahvast tulvil ja kitsaste tänavatega. Ainult inimesed ei ole nii pealetükkivad - vastupidiselt teistele India suurlinnadele. Inimesed on siin kuidagi soliidsemad, väärikamad ja vaoshoitumad, ilmselt tuleneb see kohalike elanike religioossest eripärast ning tõekspidamistest.

Sikhid usuvad, et inimesed ammutavad oma elujõu juustest, mistõttu juuksuri ukse taga tunglemas neid ei leia. Pikad juuksed keeratakse ümber pea ning kaetakse uhke turbaniga, mis sümboliseerib hingepuhtust. Turbanit ei võeta vahel peast ära isegi magamise ajal. Kord õnnestus turbani pähepanemise-kohendamise protseduuri näha ühel hommikul rongis - selle aeganõudvus ja põhjalikkus andis silmad ette nii mõnelegi Õhtumaa naise hommikuvärskendamisele.

Piiramata juuksed ongi üks sikhide viiest ususümbolist, mida kutsutakse "viieks k-ks": juuksed (kesh), rauast käevõru (kara), alati vööl olev mõõk (kirpan), puuvillased põlvpüksid (kachera) ning kamm (kanga).

Sikhism on välja kasvanud hinduismist ja islamist, kuid ei ole nende usundite segu, vaid täiesti iseseisev religioon, mis tekkis 15. sajandi lõpus Põhja-Indias. Sikh tähendab tõlkes järgijat ning selle religiooni järgijad usuvad, et neile on antud täiesti uus ilmutus. Sikh usub vastavalt sikhide pühakirjale ühte jumalat, mis tähendab vastandumist hinduismi mitme jumala järgimisele. Samuti on kõik sikhid, vastupidiselt kastisüsteemile, omavahel võrdsed.

Religiooni aluseks on sikhide kümne guru õpetused. Esimesed gurud püüdsid moslemeid ja hindusid ühendada ning lepitada, kuid üheksanda guru avalik hukkamine moslemite poolt sai sikhismi ajaloo pöördepunktiks. Sikhid tõstsid moslemite vastu relvad ning asusid end kaitsma jõu ja terasega. Viimane, kümnes guru soovitas sikhidel loobuda ka hindu nimedest - sellest ajast saadik kannavad kõik meessikhid ühtset nime Singh, mis tõlkes tähendab lõvi, ja naised on Kaurid, tõlkes printsessid.

Kümnes guru Gobind Singh pani aluse ka käitumisjuhendile, millest peetakse lugu praegugi. Loobuti lihasöömisest, suitsetamisest, mõnuainetest ning seksuaalsuhetest moslemist naistega. Amritsaris ühe kohaliku taadiga vesteldes selgus siiski, et need keelud enam kõiki ei pea, kuna isegi pühas linnas tihti juuakse ja pruugitakse narkootikume. Mõnuainete peamised tarbijad on noored, kes ei austa oma esiisade väärtusi. Tänavapildis siiski ilmselgete joobetunnustega inimesi ei kohanud.

Hoolimata sellest, et sikhide osakaal India rahvastikust jääb kõigest kahe protsendi kanti, moodustavad nad üsnagi märkimisväärse osa maailma suurima demokraatia käigushoidjatest ja arendajatest. Sikhid mängivad oma aktiivse ellusuhtumise, püüdlikkuse ja võib-olla ka keskmisest suurema andekuse tõttu India elus üsnagi suurt rolli - on oma vähesusest hoolimata on nad vägagi soliidselt esindatud nii valitsuses, parlamendis, kohalikes omavalitsustes, teadusasutustes, ülikoolides ja jõustruktuurides kui ka teistes taipu, edasipüüdlikkust ja distsipliini nõudvatel ametikohtadel.

Lisaks Indiale on arvestatavad sikhide kogukonnad Keenias, Kanadas, USAs, Hongkongis ja Inglismaal. Ka välismaal elavad sikhid ei ole suures osas taandunud tavalisteks reakodanikeks, vaid eristuvad ikkagi just oma aktiivsuse, suure töötahte ning töövõime poolest.

Amritsar, mis tõlkes tähendab püha nektaritiiki, on oma nime saanud linnas asuva tiigi järgi, mille keskele on püstitatud Kuldne tempel, mida peetakse Jumala majaks. Tiigi vesi on kuulus oma tervistavate omaduste poolest.

Enne Kuldsesse templisse sisenemist tuleb paljaste jalgadega läbi astuda veega täidetud madalast basseinist, et püha veega oma jalgu puhastada. Kuigi tegemist on püha veega ja kohalikud isegi joovad seda, oleks hea meelega tahtnud selles häguses vees toimuvast loputusrituaalist mööda hiilida. See osutus ületamatuks, sest iga vanni juures oli protseduuri täitmise üle valvamas vähemalt üks sikh, kes oli varustatud paarimeetrise oda ning hirmuäratava pussnoaga vööl.

Ühes väiksemas ja mitte nii turistiderohkes templis nõuti meilt rohkem kombetalitusi: lisaks jalgadele pidime ka käsi pesema, õnneks siiski kraani all voolava veega.

Väljasirutatud jalgadega lesimine neile samuti ei meeldinud, ka sellele juhiti konkreetse odaliigutusega tähelepanu - ise istuvad sikhid peaaegu alati rätsepistmes, vaid lõunatunni ajal võis neid näha templiseinte vahel loiult lesimas.

Kuldne tempel ehitati maapinnast veidi madalamale, et jumalakummardajad kõnniksid alandlikkuse vaimus allapoole. Templi neli külge on suunatud nelja ilmakaarde ja neli ust rõhutavad, et tempel on avatud kõigile neljale India kastile. Templi sees on keskne sikhide püha raamat. Igal hommikul viiakse raamat pidulikus rongkäigus templisse ja sikhid saavad seda seal imetlemas käia.

Templis olevatest kõlaritest kostab muusika saatel loetavaid pühasid värsse, mis kajavad üle kogu templikompleksi ning tekitavad kohale erilise religioosse aura, millelaadset siinkirjutaja ei ole oma elus veel kogenud.

Lumivalgest marmorist tamm ühendab pühamut samast materjalist kompleksiga, kuhu kuuluvad võõrastemajad, vahitornid, ametiruumid ja köök koos söögisaalidega. Kuldses templis pakutakse iga päev tasuta einet ligi 30 000 inimesele. See on vastuhakk India kastisüsteemile, kuna söögisaalis istuvad kõik kõrvuti ühel pikal vaibal ja söövad üht ja sedasama sööki. Arvestades rahvamassi, toimib kõik õlitatult. Alguses astud mööda suurtest kärudest, kust esimesest ulatakse suur plekktaldrik, järgmisest kausike ja kolmandast lusikas. Seejärel liigud söögisaalide poole, mida on kaks - esimesel ja teisel korrusel, mõlemad normaalmõõtmetes korvpalliväljaku suurused. Istutakse pikkade rividena rätsepistmes vaipadele ja kui saal rahvast täis, suletakse uksed.

Esmalt peetakse lühike söögipalve ning siis hakkavad saalis siblima mehed, kes kõigepealt suurest ämbrist tõstavad taldrikule kulbiga suure portsu kastet, järgmine mees valab kastekannust kausikesse püha vett ja kolmas loobib suuri tulikuumi leivakesi, mis tuleb kinni püüda. Kes tahab, saab sööki juurde ja veerand tunni pärast tõustakse püsti ning jalutatakse minema.

Templis on võimalik tasuta öömaja saada, ehkki eeldatakse, et sellise teenuse eest siiski üht-teist annetatakse. Kuldses templis võib teeline nautida omakasupüüdmatut külalislahkust sellistes mõõtmetes, millega Õhtumaal kokku ei puutu.

Fotod: Tanel Molok

Autor: Eneli Ivask