Suhtlus, äritegevuse hapnik

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ohvitseri hääl müristab telefonis: "No miks ma teie ülikooli siis ei tea! Seisin seal ükskord keset koridori ega saanud sammugi edasi või tagasi, tüdrukute joontihedus oli nii suur!"

Kõrvalseisja spontaanne mulje ülikoolist oli pehme ja pilvedes hõljuv.

Samal ajal on ülikoolid endale püstitanud õppe- ja teadustöö kõrval ülesande olla ühiskonnas partner innovaatilise majanduse väljaarendamisel.

Kas ülikool, kus õppe- ja uurimistöö põhivaldkonnad kuuluvad nn pehmete teaduste alla (nagu humanitaar-, sotsiaal- ja loodusteadused), saab pakkuda majandussektorile uusi lahendusi, millega tõsta töö efektiivsust ja suurendada lisaväärtust?

Kuigi sellises ülikoolis ei püüta saavutada looduslikule kütusele tulusat oktaanarvu ega tehta geenitehnoloogilisi avastusi, ei saa rääkida teadmistepõhisest majandusarengust ilma sotsiaal- ja humanitaarteadusteta. Toon selgituseks välja "pehmed" tegurid, millel on määrav roll äri õitsengus. Ettevõtte põhivara on inimene, olgugi et bilansi aktivas talle omaette rida pole eraldatud. Tööpingid vahetatakse perioodiliselt välja, sest seda nõuab tehnika areng. Inimesi ei peaks välja vahetama, kuna nad on olemuselt õppimisvõimelised ja nende töövõime on taastuv.

Võime on aga nähtus, millega peab tegelema. Sekkumata toimub vaid taandareng ja läbipõlemine. Kommunikatsioon on äritegevuse hapnik, millega võib teha imet või lõhkuda ka parimad kavatsused. Tehniliste vahendite areng ainult võimendab kommunikatsioonioskuste rolli äris.

Kui 100 inimest kulutavad kaks minutit neile kasutu listikirja läbitöötamiseks, on korstnasse kirjutatud kolm töötundi. Kui kirja ei saanud inimene, kes seda infot vajas, võib kahjudesse kanda ehk koguni mitu töönädalat. Õigesti suunatud informatsioon on võimas vahend tõstmaks töö efektiivsust, mis Eesti majandusel on teadaolevalt vaid 60% ELi riikide keskmisest.

Telekommunikatsiooniettevõtted on probleemi ees, et tehnika inimese taskus pakub võimalusi, mida ei kasutata. Puudub sisu. M-sisu loojaid otsides tuleb vaadata spetsialistide poole, kes teavad palju inimesest, tema keskkonnast, infost ja selle tajumisest.

Tõsi, on levinud seisukoht, et mobiililahendus saabki olla vaid m-meelelahutus (vt nt Andrus Hiiepuu, ÄP 30.10.06). Mina arvan, et tulevane mobiilikasutaja soovib leida oma nutifonist tuge ka tõsisemateks tegevusteks.

Kui telekommunikatsiooni sisutootmise otsest seost humanitaar- ja sotsiaalvaldkondadega veel ei tunnetata, siis tootmissektoris on "pehme" faktori puudumisele tähelepanu pööranud Eesti Väliskaubanduse Liidu juht Tambet Made (ÄP 04.10.06).

Made kirjutab, et Eesti majanduse oht ei ole tootmise vähesus, vaid hoopis tootjate jätkusuutliku tootearenduse ja turunduse puudumine. Puudus ei ole mitte niivõrd uutest masinatest ja tehnilistest lahendustest, vaid turu tundmisest. Seega ei pea keskenduma ainult leiutistele, vaid pigem järeldustele, mis tekivad inimesi ja infokandjaid uurides ning analüüsides.

Innovatsioon on uue idee, meetodi või tehnilise lahenduse edukas kasutuselevõtt kasvu, tootlikkuse, eristumise, kasumlikkuse ja konkurentsivõime parandamise vahendina, defineerib Eesti Innovatsiooni Aastakonverentsi Innoestonia korraldaja InnoEurope.

Seega ei pea olema ilmtingimata Reuters, Kodak või Benz, et tegeleda innovatsiooniga. Tootlikkuse tõusuks piisab, kui rakendada fordilikult uuenduslikku töökorraldusskeemi või uurida kupeevaguni väljamõtleja Pullmani kombel inimest, et märgata tema lihtsaid vajadusi.

Autor: Tiina Tambaum