Õigeks ajaks teatrisse

Plaanisin sel nädalal kirjutada sellest, et sissetoodud traditsioonid pole eestlaste seas enam nii "in" kui mõned aastad tagasi. Poeletid võivad olla küll südametega üle valatud, kuid vaoshoitud põhjamaalases kunstlikult kirge ei tekita. Kaubanduslikuks saanud pühadega kaasajooksmine ei eruta enam. Ja paljud meist siis valentinipäeva legendi teavadki? Eestikeelne sõbrapäev kõlab sootuks kohmakana.

Kas nüüd naistepäeva taas au sisse saamisele takka kiita, on iseasi, kuid see, et vastlapäeval üle Eesti nii palju ühisettevõtmisi plaanis on, väärib küll aplausi.

Siinkohal pühadejutt lõppebki, sest just valentinipäeval oleks saanud peomeeleolu rikutud.

Vabariigi aastapäeva eel on järjest rohkem kõneaineks, kas tartlased tulevad presidendi vastuvõtu korraldamisega toime. Mõned kutsutud on teatanud, et loobuvad minemast, kuna kutsujad pole neid väärikalt kohelnud. Üheks põhiliseks etteheiteks on see, et korraldajad ei saa hakkama parkimisprobleemi lahendamisega.

Tegelikult pole suursündmusteaegne parkimisprobleem ainult tartlaste oma. See valitseb ka Tallinnas ning tihti Pärnuski.

Kolmapäevane Eesti Draamateatri esietendus olekski jäänud nägemata, sest 20 minutit enne kella seitset õhtul polnud teatri lähedal enam kusagile autot panna. Pärast pikka tiirutamist jõudsime teatrisse minut enne etenduse algust. Meie õnneks see viibis, sest lisaks meile oli veel piisavalt palju parkimiskoha otsijaid.

Nii et, kui plaanis teatrisse minna, varuge aega ja asuge teele juba tunnike varem. Hilineda pole ju ilus.