Portaalid soosivad petturlust

Suurmeeste väitel on tarkus ostmatu defitsiit, faktiteadmiste, uuringute ja arutluste müük aga tänapäeval puhas äri.

Teadmisi on võimalik osta mitmetest ametlikult tegutsevatest portaalidest, kiiresti rikastuda soovivate üksikisikute loodud algelistelt kodulehekülgedelt ning ostan-müün-vahetan-keskkondadest. Õppematerjalide müügi pealt noortelt kasseeritavad summad ulatuvad paarikümnest kroonist tuhandeteni.

Joonas Pärenson, Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna juhatuse esimees suhtub netis müüdavatesse õppematerjalidesse väga skeptiliselt: "Jääb mulje, et tegemist on kiirelt kokku klopsitud töödega. Midagi head neist loota küll ei ole." Sama meelt on ka EBSi Üliõpilasesinduse aseesimees Siiri Paas, kelle sõnul on portaalides müüdavatest materjalidest abi ehk ainult õppetöödeks vajalike ideede, taustamaterjalide või viidete leidmisel, ent ka siis tuleb internetist saadud või ostetud info korrektsust kontrollida.

Õppematerjalide kvaliteedi osas on umbusklik ka Viljandi C. R. Jakobsoni Gümnaasiumi ajalooõpetaja ja portaali Koolielu aineekspert Ülle Luisk. Tema hinnangul jätab levitatavate õppematerjalide sisuline ja vormiline korrektsus sageli soovida. "Puuduvad mehhanismid, mis neid referaate ja konspekte revideeriksid ja nende kvaliteedile vastavaust kontrolliksid. Noortel on internetist ostes väga suur võimalus saada mittekvaliteetseid, õppetööks sobimatuid materjale," leiab ta.

Ülikoolide esindajate sõnul on ostetud tööde võõra nime all esitamist tulnud ette harva. Probleemiks on pigem ohtrad copy-paste-tehnikas valminud koolitööd.

"Üliõpilasesinduses oleme puutunud kokku ka probleemiga, et tudengid annavad ja võtavad kaastudengite koostatud esseid, kodu- või kontrolltöid ning esitavad neid õppejõududele. Igal semestril on selliseid juhtumeid tulnud välja paar tükki, kuid usun, et tegelikkuses on see osakaal palju suurem. See on kindlasti üks murekoht, millega tegeleda," kinnitab Paas.

Ülle Luisk ja Pärnu Kutsehariduskeskuse haridustehnoloog Varje Tipp pole enda töös selliste juhtumitega, kus noored hindamiseks ostetud või teiste õpilaste tehtud töid esitaksid, kokku puutunud. "Õpetaja jaoks on plagiaat väga kergelt äratuntav. Õpilaste võimeid ja oskusi teades on lihtne aru saada, kas töö on teinud õpilane ise või mitte," tõdeb Luisk.

Nii üli- kui ka keskkoolide esindajad on ühte meelt, et tasuta õppematerjale jagavaid portaale võiks rohkem olla. Ka nende kasutamine õppetööde taustamaterjalidena, olgu siis tegemist artiklite või teadusinfoga, on Ülle Luisu sõnul aktsepteeritav seni, kuni õpilased neile korrektselt viitavad.

Õppematerjalide eest pole ma kunagi maksnud. Minu meelest on kõik vajalik nii raamatutest kui ka internetist tasuta kättesaadav.

Eks tasulised netileheküljed ühed laisalõksud ole, ent kes vähegi viitsib, see leiab referaatide ja lõputööde tegemiseks vajalikud õppematerjalid ise. Ma ei usu, et need portaalid kunagi suurt populaarsust hakkavad koguma. Erinevate teemade valik on neil lehekülgedel suhteliselt piiratud, seega pole ülikoolis taoliste materjalidega midagi peale hakata,

Arvan, et selliste portaalide abi kasutavad pigem gümnaasiuminoored kui tudengid. Ülikoolis tehtavate referaatide ja uurimustööde teemad on spetsiifilisemad ja nõuavad põhjalikumaid teadmisi ja allikaid, mistõttu pole netis müüdavatest materjalidest suurt kasu.

Gümnaasiumi ajast mäletan paari üksikut korda, kui avastati, et mõni õpilane on oma töö internetist maha kopeerinud. Üliõpilaste puhul ei ole ma kuulnud ostetud koolitöödega vahelejäämisest.