Guatemala võlud leiab väljastpoolt pealinna

Mõne kuu eest rääkis mu tulevane reisikaaslane Tanel, et läheks Kariibi mere äärde Guatemalasse, tal on seal sõber Otto, kes Eestiski elanud. Kuubal käinuna polnud Kesk-Ameerika mu esimeseks eelistuseks. Kui aga saime soodsad piletid, pakkisime märtsi keskel seljakoti ja lendasime USA kaudu Guatemala Citysse.

Reisi algus vastas ootustele, sest Guatemala City polnud midagi erilist. Meenutas Tšiili pealinna Santiagot, kus on tänavad üksteise suhtes risti, arhitektuur Hispaania mõjudega, keskväljakul purskkaev ja selle ääres väike park, kuhu palavuse korral varjuda.

Sestap ei tundunud Guatemala City oma 1,2 miljoni elaniku, hüsteerilise liikluse ja kõrge kuritegevuse tasemega eriti vaatamisväärne. Nagu selgus, oli seal ikkagi üht-teist teha. Nimelt viis Otto meid otse lennuväljalt jalgpalli vaatama, mis on Ladina-Ameerikas väga oluline kultuuri osa.

Samuti oli pealinnas huvitavaid muuseume ja linnapargist leidsime riigi kolmemõõtmelise kaardi. Ent nagu Guatemala reisijuht kirjutas, peituvad selle riigi võlud väljaspool pealinna. Just neid võlusid me avastama läksimegi.

Riigi vast suurim vaatamisväärsus on Tikali rahvuspark. See asub maa põhjaosas, kuhu jõudsime ööbussiga. Rahvuspark jääb keset vihmametsa ja tema suurimaks väärtuseks on ligi 3000 aastat vanad maiade templid. Vihmamets ilma templiteta olnuks suurepärane kogemus, koos templitega oli see veelgi põnevam.

Kuna Tikali parki korraldatakse ka päikesetõusu jalutuskäike, otsustasime esimesel päeval põgusalt ringi vaadata, et järgmisel varahommikul giidiga päikesetõusu vaatama tulla. Kogunemisel kell 4.30 selgus, et giid oli ettemakstud raha endale jätnud ning kohale ei ilmunudki. Meil õnnestus lisatasu eest liituda teise grupiga ja pärast matka vihmametsas jõudsime ühe templi tippu, kust avanes vaade üle puulatvade.

Paraku oli pilvine ja sadas vihma, päikesetõusu polnud näha, aga ka vihmametsa ärkamine oli huvitav kogemus. Meeldejäävaimaks oli möirgamine, mida algselt omistasime jaaguaridele. Nagu giidid seletasid, tegid häält hoopis õblukesed ahvid.

Maiade templid olid giidi sõnul ehitatud rattaid kasutamata. Kokku toodi kohalikku kivimit, mis siis kantavate tükkidena üksteise otsa upitati. Templid olid seest täis, sest vastasel juhul poleks nad 3000aastast ajalugu vastu pidanud. Templeid leidub mitmel pool Guatemala põhjaosas, Tikalis on aga suurim kooslus. Sellest ka põhjus just Tikali külastamiseks.

Tikalist kulges meie tee edasi Kariibi mere suunas linna nimega Rio Dulce. Selle inimesi pungil väikelinna restoranid ja baarid olid ehitatud aeglaselt vookleva jõe kaldale. Huvitavaks osutus laevasõit Rio Dulcest Kariibi mere äärsesse Livingstoni.

Sõitsime kilomeetreid mööda džungliga ääristatud jõge, kus jõesaartel pesitses eksootilisi linde ja jõeäärsed bambusonnid olid osaliselt kohalike elamud, osaliselt turistide majutuspaigad.

Tegime ka peatuse, et külastada teele jäänud koobast ja maitsta kohalikku kokteili Coco-Locot. Tegu oli kookospiima ja tequila seguga kookospähkli koores, millel on omapärane maitse ja mida juuakse kõrrega otse kookospähklist.

Livingston oli ülejäänud Guatemalast täiesti erinev. Linnas valitses Kariibi mere kultuur: reggae-rütmid, mustad DJd, vabaõhuõllekad, tänavateater, kõhutantsu harrastavad tüdrukud, tümisevad Aafrika trummid, tänavakaubandus.

Livingston on mustanahalise Guatemala kodu ja koht, kus latiinod puhkamas armastavad käia.

Autor: Tõnu Pihelgas