2009: majanduskasv 5,6%

Minu arvutuste järgi on 2009. aasta majanduskasv vahemikus 5,61-5,64%. Võtsin aluseks inimeste soovi rikastuda, homo economicus'ele omase ratsionaalse käitumise, eestlaste parema haridustaseme, signaalid finantsturgude peatsest kosumisest, toidu ja nafta hinna langemisest ning ekspordimahu suurenemise potentsiaali. Seega võtsin numbri lambist, nagu seda teevad hästi makstud kamraadid finantsinstitutsioonides, eksponeerides tulemusi komakoha täpsusega.

Vean kihla, et ükski inimene ei suuda isegi protsenditäpsusega ennustada kolme järjestikuse aasta majanduskasvu. Kuigi täielikult ei saa juhust välistada, oleks see sama kui ennustada kolme järjestikust EMi võitjat.

Ma ei taha heietada sellest, et Eesti Pank ennustas kaks aastat tagasi 2008. aasta kasvuks 7% ja rahandusministeerium veel 2007. aasta lõpus, et järgmised neli aastat on kasv 7% ringis. Kõik ennustajad panid puusse, kuna tulevikku vaadati siniste silmadega. Nüüd on positiivsest ennustamisbuumist saanud negatiivne. Kui aasta tagasi arvati, et ju jääb 2009. aasta majanduskasv 5-7% vahele, siis nüüd hinnatakse selleks +/- paar protsenti. Ehk võib kasv pisut koguda, aga suurema tõenäosusega näitab see vähemalt alguses miinust.

Kui aga sisestada pidevalt negatiivseid väljavaateid, siis nende realiseerumise tõenäosus suureneb. Seega ootan majanduse arengute pessimismi kõrvale ka optimismi ja käin omalt poolt välja 5,6%, mis küll ei täitu täpselt, aga Eesti tasemel tulebki majanduskasvuprognoosi võtta kui ilmaennustust või horoskoopi, mis võib tõele vastata, aga ei pruugi.

Suutmatus majanduskasvu ennustada on fundamentaalne. Eesti majandus on liiga väike ja avatud, et ennustada majanduse arengut komakoha täpsusega. Kuidas saaksin oma valemisse panna Rootsi pankade nõukogu otsused, Venemaa-poolse blokaadi, Euroopa Keskpanga intressimäära, reitinguagentuuride teadaanded ja tulla välja komakohtadega? Pealegi on avatud väikeriigis muutused dünaamilised - on suurem võimalus rikastuda ja ka kiirelt põruda, mistõttu ei pruugi erinevalt suurtest riikidest majandusteooriad alati paika pidada.

Majandusprognoosides avatud väikeriigi tasandil, kus meie otsustel on väiksem mõju kui väliskeskkonnal, on ka teine fundamentaalne viga. Prognooside aluseks on majanduses ratsionaalselt käituv inimene, mis peaks välistama emotsioonide ajel ülikalli auto ostmise ja buumi ajal ehitusmeeste logelemisele pealemaksmise. Psühholoogid ei ole suutelised inimese käitumist ette nägema, veel vähem suudavad seda teha majandusinimesed. Siiski pannakse inimeste eeldatav käitumine numbritesse.

Küll annab igasugu prognoosimine tööd kümnetele-sadadele pintsaklipslastele, kes loobivad tõsimeeli komakohtadega numbreid välja ja parandavad neid pidevalt maksumaksja raha eest. Riigi tulusid on vaja planeerida, aga selle juures tuleb arvestada, et tõenäoliselt prognoos muutub.

Ja üleüldse pole neid prognoose nii palju vaja, kui need nagunii kõik ühte väravasse lähevad. Täppi saab panna üksnes tagantjärele arvestades või pidevalt prognoosi muutes.

Oleks aeg samm edasi astuda ja võtta eeskuju Eesti Arengufondi palgatud Tartu Ülikooli teadlastest, kes töötasid välja neli tulevikustsenaariumi majanduse võimalikust käekäigust. Ei mingit häma ühe numbri üle! Kui lisada nendele stsenaariumitele ka majanduskasvu võimalikud 3-5%-lised vahemikud järele, on tegu igati pädeva tulevikuprognoosiga.