Ansip, kuidas elab Eesti pärast 1.07?

Töötute arv ligineb 60 000-le, sügiseks ennustatakse juba töötute armeed - 100 000 inimest on ilma tööta. Selge, et töötukassa sellisele koormusele vastu ei pea. Eriti kui 1. juulil jõustub uus töölepinguseadus ning kehtima hakkavad suuremad tagatised töövõtjaile. Aga samas kergeneks tööandjate koormus - töötukassa võtaks osa nende senisest koormusest enda kanda.

Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur on seda meelt, et 1. juulist töötajaile kehtima hakkavad suuremad hüvitised tuleb lükata uude aastasse, sest need kurnavad liialt töötukassat. Ka valitsusest on kostnud sellele mõttele poolthääli. Kuid valitsusliidu üks osapool - sotsiaaldemokraadid- on sellele vastu. Niisamuti on oma vastuseisu valjuhäälselt avaldanud ametiühingud.

Ametiühingud on pigem selle poolt, et töölepinguseadus tervikuna tuleva aasta jaanuari edasi lükatakse, sest nende meelest ei ole mõeldav, et üksnes töötajaile mõeldud garantiid edasi lükatakse, kui samal ajal jääb tööandjaile võimalus töötajaid hõlpsamalt koondada.

Tööandjad ei ole aga nõus, et töölepinguseadus tervikuna edasi lükataks - kriisi ajal on neile seadust hädasti vaja, nad on arvestanud valitsuse lubadusega, et osa töötajate praegustest hüvitistest võtab töötukassa neilt üle.

Üks osapool tahab üht, teine teist, kolmas kolmandat. Vaielda võiks selle üle ju teab kui kaua, ent meil ei ole selleks aega, 1. juuli on varsti ukse ees.

Selgust, mis täpselt 1. juulil saab, on vaja juba täna, et tööandjad saaksid teha oma tulevikuplaane, ja need ei sisalda vaid koondamisi, nagu on väitnud ametiühingud.

Vastuse sellele küsimusele peab andma Andrus Ansipi valitsus. Selleks, et valitsus saaks oma otsuse teha, peavad aga kõik kolm osapoolt - tööandjate esindajad, ametiühingud ja ka valitsus - istuma kokku ühe laua taha ning sõna otseses mõttes ehitama kiriku keset küla ja seda kiiresti.

Läbirääkijad peavad arvestama mitut asjaolu. Esiteks seda, et kõigile osapooltele meeldivat otsust ei saa tulla, peab tegema kompromissi. Kaalul on seejuures ka valitsusliidu püsimine - sotsiaaldemokraadid ei ole sellega nõus, kui töötajatest üle sõidetakse.

Teiseks - töötukassa saab tühjaks ka siis, kui jätkame praegust poliitikat ja lükkame kogu töölepinguseaduse jõustamise edasi. Ning töötuskindlustuse maksemäära tuleb nii ehk teisiti tõsta.

Kolmandaks - töökohtade säilimine sõltub tööandjate käekäigust. Tõsta maksemäär samale tasemele töötajatega, nagu paneb kõrvalveerus ette ametiühingute liider Harri Taliga, oleks liig. Kõigi huvides on, et säiliks võimalikult suur tööhõive - see vähendaks ka survet töötukassale. Tööandjad peavad arvestama ka, et täna töötuks jäävad on nende homsed töötajad.

Tõenäoliselt ei lahenda seda küsimust vaid töölepinguseadusega (ei selle edasilükkamise ega osalise jõustamisega), vaid valitsus peab tööhõive säilitamisele muude meetmetega appi tulema.

Autor: ÄP