Igavad rootslased

Popmuusikat ja eurodiskot viljeleva Roxette'i tagasitulekualbum ei tekita liigset rõõmu. Pärast kümne aasta pikkust pausi salvestatud plaat ei mahu kindlasti alanud aasta huvitavamate hulka.

Uus salvestis on üldiselt kvaliteetne, kuid väga igav. Bändi õnneks pole tegu debüütalbumiga, sest omale nime tegemiseks ei tohiks muusikud midagi nii geneeriliselt kõlavat välja anda. Asja päästab videoveeb Youtube, kust Rootsi bändi paremaid aegu nautida saab. Vanu hitte uute palade vahel kuulates mõjub album isegi talutavalt.

Seda, et plaat jätab soovida, näitab ilmekalt ka singlina välja lastud "She's Got Nothing On (But the Radio)", mis on paljulubavast algusest hoolimata halva europopi musternäide. "I'm Glad You Called" on armas väike ballaad, kuid albumi päästmiseks on sellest vähe. Plaadi üldisest sound'ist on aru saada, et Roxette mängib, ja tuleb tunnistada, et tehniliselt hästi, kuid kellele ja miks, jääb selgusetuks. Ajaga on läinud kaotsi särts ja sära. Viimase, lüürilise palaga "Sitting On The Top Of The World" näib ansambel kuulajalt andeks ja uut võimalust paluvat.