Kasumi kõrval tuleb piirata monopolide investeeringuid

Monopolidest suurimat kulumieelset kasumimarginaali ehk EBITDA-d näitavad mulluste majandustulemuste põhjal avalikku teenust pakkuvad Tallinna Vesi, Levira ja võrguettevõte Elering, kelle kasumlikkus ulatub 50% kuni 66%. Võrdluseks, Eesti ettevõtete keskmine ärikasumi rentaablus ei ulatunud isegi buumiaastatel üle 10% piiri. Tõsi, Elering ja konkurentsiamet kasutavad kasumlikkuse hindamisel suhet investeeritud kapitali, mida põhjendavad kapitalimahuka äri eripäraga. Nii rehkendades oli Eleringi kasumimarginaal 7,4%, mis võrreldes Tallinna Vee 18,3%ga on enam kui kaks korda madalam. Samas kapitalimahukad börsifirmad kasutavad kasumlikkuse hindamisel tihti siiski ärikasumit ehk EBITDAd.

Monopolide ohjeldamine on jäänud poolele teele. Seda enam äratab tähelepanu, et mõlemad kapitalimahukad ettevõtted - nii Tallinna Vesi kui ka Elering, põhjendavad oma kõrget kasumit investeerimisvajadusega. Viimane on vajalik, kuid tuleb arvestada, et avalikku teenust pakkuvate ettevõtete ülikõrge kasumilikkus pärsib otseselt majanduse arengut. Eesmärgiks ei saa olla elektriühenduste ja vee kvaliteedi viimine maailma tipptasemele rekordiliselt kiiresti, vaid seda tuleb teha järk-järgult, säilitades majanduse konkurentsivõime. Äripäeva arvates ei pea monopolide investeeringud olema põhjendatud poliitiliste loosungitega, vaid olema mõõdetavalt kasulikud. Nii tuleb lisaks monopolide kasumite ohjeldamisele reguleerida ka investeeringute mõistlikkust ja läbimõeldust.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Seni on kolmest kõige kasumlikumast monopolist kriitikast puutumata vaid Elering, kelle kasumlikkuse on heaks kiitnud nii konkurentsiamet kui ka majandusministeerium. Raamatupidamislikult on kõik korrektne. Ka ühtegi kaebust pole esitatud. Samas on laia ning poliitilise alatooniga pahameelt teeninud Tallinna Vesi, kelle kasumiahnuse taltsutamiseks lõi võimuliit eelmisel suvel monopolide ohjeldamise seaduse. Eelkirjeldatust kumab läbi võimuliidu lemmiklapse protektsioon, sest just energeetika on olnud valitsuse suurim lüpsilehm. Eesti Energia, kust hiljem eraldati Elering, täitis kriisiaastatel puudjäägis riigikassat mitme miljardi krooniga. Keegi ei vaidlustanud mõjuvalt, kas üüratu kasumi väljaviimine oli põhjendatud ja mis sai investeeringutest.

Parim lahendus ei ole kalleim. Eleringi juht Taavi Veskimägi tunnistab kaudselt isegi, et investeerimine pole õigus ega vajadus, vaid seaduste, eeskirjade ja arengukavadega seatud kohustus. Lähiaastatel viiakse ellu "agressiivne investeerimisplaan", mille täitmiseks otsustas valitsus suurendada Eleringi omakapitali 16 miljoni euro võrra. Eleringi võrgud vajavad investeeringuid, kuid kas just nii suure agressiivsusega? Seda, et kõrged kvaliteedinõuded ei taga parimat lahendust, tõestab teine monopoolses staatuses riigile kuuluv ettevõte Eesti Post. Posti- ja logistikafirmale on vastupidiselt Eleringile sisuliselt seadusega pandud kohustus olla kahjumis. Absurdini viidud universaalteenuse nõude tõttu tehti veel paar aastat tagasi mõnes Eesti Posti kontoris 0,3 tehingut päevas, enne kui postifirma selliseid kontoreid sulgema hakkas. Ka sellised investeeringud on ilmselgelt ebamõistlikud.

Autor: ÄP