Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Internet andis müüja võimu ostjale
Internet on ostja ja müüja vahelisi suhteid otsustavalt muutnud. Kui soovime endale midagi soetada, ei hakka me enamasti poode läbi kammima, selle asemel otsime infot internetist. Hetkega on meil olemas kogu info müüja tausta ja usaldusväärsuse kohta, saame kätte hinnavõrdlused ning leiame kiirelt üles ka teiste klientide kogemused selle kauba või kaupmehega.
Kui varem said kaupmehed ja firmad loota veenvatele müügispetsialistidele, kellest parimad suutsid tänu oma veenmisoskusele ka “eskimotele lund müüa”, siis tänapäeval enam sellistest oskustest ei piisa. Vastupidi, firmad peaksid trikitavatest müügimeestest kaugele hoidma, sest Google ei unusta.
Mainet parandada raske. Kui näiteks 1995. aastal sai klient firmaga halva kogemusega, võis ta tarbijakaitseametisse pöörduda, kuid menetlus võis venida kuid. Praegu ei ole tarbijakaitseamet enam ammu parim võimalus enda õiguste eest seista, sest interneti kaudu on välja kujunenud alternatiivne viis oma kogemuste jagamiseks ja teiste klientide hoiatamiseks. Kui nüüd keegi petta saab, kirjutab ta sellest kõigepealt Facebookis või Twitteris. Kui sellest ei piisa, on võimalik jagada oma kogemusi mitmes veebikeskkonnas, kus on spetsiaalsed paigad oma negatiivsete kogemuste jagamiseks. Ning lisaks on veel blogid, kus jagatav info Google’i poolt igaveseks ära indekseeritakse, misjärel on kaupmehel oma äramääritud mainet parandada väga keeruline.