Debatt. Toimima peavad erineva suurusega ettevõtted

Maa müümine välismaalastele ei ole põllumajandussektori kõige suurem probleem. Seda on üsna raske siduda ka peretalude arenguvõimalustega. Põllumajanduslike väikemajapidamiste (elatustalude) ja tootmisettevõtete omavaheline pidev vastandamine jätab liiga vähe tähelepanu tootmistalude ja -ettevõtete tegelike probleemide lahendamisele.

Äriplaanid toimima. Põhiliseks küsimuseks on, kuidas erineva suurusega põllumajandusettevõtted suudaksid tagada enda võimalustele vastava äriplaani toimimise. Põllumajanduspoliitika jaoks tähendab see muu hulgas senisest märksa paremini suunatud investeerimispoliitikat.

Statistikaameti andmeil oli 2010. a Eestis 19 613 põllumajanduslikku majapidamist, kellel on üle ühe hektari põllumajanduslikku maad. Meil on 11 539 väikemajapidamist (aastatoodang alla 4000 €), kes kasutavad 11% maast, annavad 2% kogutoodangust ja kasvatavad 1% loomühikutest; 5524 väikeettevõtet (toodang 4000–25 000 €), kes kasutavad 14% põllumajandusmaast; 1657 keskmist ettevõtet (toodang 25 000–100 000 €), kes kasutatavat 20% maast; ning 893 suuremat tootjat (tootmismaht üle 100 000 €), kes kasutavad 55% maast.

Keskmiste ja suuremate tootjate koguarvu (2550) võib ühtlasi võrrelda tootjatega, kes on viimase seitsme aasta jooksul pidevalt investeerinud. Väikestest, keskmistest ja suurematest tootjatest kokku (8074) taotlesid investeeringutoetust vaid 27%. Pole püütudki uurida, kui palju on neid, kes oleksid soovinud toetust saada, kuid taotlust ei esitanud (nt meetme kriteeriumid ei võimaldanud).

Kokkulepet pole. Tuleb tunnistada, et Eestis ei suudeta siiani kokku leppida põllumajanduspoliitika sihtgrupis ja rakendatavates meetmetes. Pidev ja jätkuv vaidlus, milline on ­“õige” suurusega ettevõte, ei tekita kindlustunnet kelleski.

Põllumajandusliku maa killustatuse põhjusi tuleb aga otsida veerandsaja aasta tagusest radikaalsest otsusest maa endistele omanikele tagastada, seejuures teadmata, kes või kus nad on. Maa tegelike harijate asemel anti põllumaa endistele omanikele, kellel enamasti puudusid põllumajandusliku tootmise kogemused. Nii on suuremad põllumajandustootjad sunnitud tänaseni ca 70% ulatuses majandama rendimaadel, mis muudab investeerimisotsused suhteliselt ebakindlaks. Oluliselt parem pole olukord ka väiksematel tootjatel, kellel ulatub rendimaade osakaal 50%ni.