Debatt. Ükski piirang ei langeta põllumaa turuhinda

Peretalude arengu takistaja ei ole põllumaa puudus. Talusid ja ettevõtteid on arendatud juba üle 20 aasta ja need, kellel on olnud eesmärk areneda, on seda ka teinud. Toogem siin näiteks kas või meie aasta põllumehe tiitliga pärjatud talupidajad, kes on alustanud mõnekümne hektariga ja praeguseks kasvanud mitmesaja või ka üle tuhandehektarilisteks ettevõteteks, kus töötab sageli hooajal kümme ja enam inimest.

Maa madal hind. Eestis areneda soovivate ettevõtete jaoks on põllumaa hinnad olnud häbiväärselt madalad: vaid mõni aasta tagasi sai hektari kätte mõnesaja euroga. Praegu ei ole mõtet hädaldada, et välismaalased ostavad maa ära. Keegi ju ometi ka müüb seda maad. Müüvad meie oma eesti inimesed, põlistalupidajate pärijad.

Ka OÜ Estonias ja meie tütarettevõtetes on sisuliselt igapäevaseks aruteluks mõne kinnistu ostmine ja peaaegu igal nädalal toimuvad ka tehingud. See on olnud meie põhimõtteline valik läbi aastakümnete ja me oleme selleks kulutanud hulgaliselt nii enda kui ka laenuraha. Naiivne oleks arvata, et müügipiirangute kaudu hakkaks kuskilt ilmuma turuhinnast odavamat maad. Kui tahad maad, siis tuleb selle eest nii rentides kui ka ostes maksta turuhinda ning selle teadmisega oma ettevõtmise areng üles ehitada.

Muidugi on küsimus seegi, kus peretalu algab ja lõpeb. Mullu Ameerikas Wisconsinis sealse piimatootmisega tutvudes juhtusin rohkem kui üks kord ettevõttesse, kus olid tuhanded lehmad paaris-kolmes farmis ja mida nimetati uhkusega pereettevõtteks, kuigi seal töötas 60-70 inimest.

Hõivatute osakaal. Tehnoloogia arengu tõttu ulatub arenenud riikides põllumajanduses hõivatute osakaal üksnes 1-2% tööhõivest. Eestis oli 2013. aastal 621 000 hõivatust põllumajanduses osa- või täisajaga tegev 25 000 inimest, mis moodustas 4% koguhõivest. Pole põhjust arvata, et põllumajandusse tuleks töökohti juurde. Järjest enam maal elavatest inimestest peab tegelema muu tegevusega. Ja see, et maal oleks iga talukoht kasutusel, olgu siis maakodu, peretalu või väikeettevõttena, ei ole enam niivõrd põllumajandustootmise, kui kogu riigi regionaalpoliitiline küsimus.