Kas sinu seljale on juba märklaud joonistatud?

Oreck rõhutas oma Pärnu Juhtimiskonverentsi ettekandes asjaolu, et loomingulised inimesed kukutavad õige pea troonilt seal praegu istujad. „Kui arvate, et olete pääsenud, siis eksite,“ ütles Oreck. „Mida enam te seda arvate, seda tõenäolisemalt on keegi teile seljale suure märklaua joonistanud. Ta plaanib teie vara enda valdusse haarata kas tarkvara või mõne nupuka ideega, mis teie töö mõttetuks muudab,“ jätkas ta.

Ta püüdis näidetega tõestada, kuidas kõik, mis on aidanud inimkonda minevikus, hakkab töötama meie vastu, kui me ei suuda mõelda kastist välja. Kuid loovus ei saa tema sõnul tulla enne, kui oleme oma ratsionaalse aju välja lülitanud ja hakanud usaldama intuitsiooni ja instinkte.

Orecki sõnul seostab enamik inimesi loomingut innovatsiooniga, mis on aga vale. „Innovatsioon tähendab stabiilsesse süsteemi muutuste tegemist ja selleks läheb tarvis stabiilset platvormi. Kuid meie elame kiiresti muutuval ajal.“

Need kiired muutused jõuavad iga indiviidi, eriala ja ärivaldkonnani. Mitte keegi ei ole selle vastu kaitstud. Ja sellepärast peame innovatsiooni asemel rääkima hoopis loomingulisusest, mida pole meile koolis õpetatud.

Et loovust paremini mõista, tuleb tema sõnul rääkida bioloogiast. Peame mõistma, et saabusime siia planeedile valmiskujul ja meiega on kaasas meie evolutsiooni ajalugu, mis on meisse sisse kodeeritud. Ja selleks et olla loov, tuleb mõista oma evolutsioonilist arengut ja samas ka sellest üle olla.

Kumb tekitab teis rohkem surmahirmu, kas selfipulk või hai teravad hambad, tõi Oreck näite. Loomulikult hai teravad hambad, kuid eelmisel aastal sai selfipulka kasutades rohkem inimesi surma kui hai hammustuse tõttu. Olgugi et kõik meist oskavad tunda ohtu verejanuliste kiskjate ees, ei suuda me näha ohte, mis meie elutegevust juba lähitulevikus pöördumatult muudavad.

Meile meeldib mõelda, et oleme kuningad ja looduse kroonid, kuid tegelikult ei ole me seda. Meie aju juhivad dopamiin ja kortisool – need kaks hormooni kirjutavad ette, mida me teeme ja kuidas olukordadele reageerime, rääkis Oreck.

Seesuguste riskide vähendamine ja teadmine, mida tuleb karta, on mõjutanud meie ellujäämist. Sellest tulenes ka vajadus jäädvustada mustreid. Kui keegi suri ämbliku hammustuse tõttu, siis keegi teine pidi mõistma, et ämblik ja surm on omavahel seotud, sõnas ta.

Täpselt niisamuti, nagu me otsime mustreid selles, mida näeme, otsime ka mustreid oma mõtlemises, jätkas Oreck. Kui me mõtlesime minevikus ühtmoodi, siis mõtleme nii ka tulevikus – seda nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. Te näete ainult neid asju, mis sobituvad mustrisse. Kuid tänapäeva maailmas need mõttemustrid meid enam ei aita.

Me mõistame lineaarset ajajoont, sest meie aju on niimoodi üles ehitatud, aga me elame ekspansiivses maailmas, märkis ta ja vahetas bioloogilise vaatevinkli matemaatilise vastu.

Vanad mõttemustrid ei tööta enam, sest tehnoloogia on meie elu tundmatuseni muutnud. Kui meie ratsionaalne aju kasutab ikka veel 1.0 tarkvara, siis tehnoloogia on hüpanud palju kõrgemale. „Kõige targem mees ruumis on alati tehnoloogia,“ ütles Oreck.

Enamik läheneb tehnoloogia ajastu proovikividele, kasutades oma IQd, mis pole iseenesest vale, kuid tegelikult on need katsumused seotud inimese EQga. Kui IQ on seotud ajukoore paksusega, siis EQ inimese intuitsiooni ja instinktidega. „Kogu meie tajumaailm on meie sisse ehitatud, aga meie oleme otsustanud, et ei vaja seda,“ võttis Oreck probleemil sabast kinni.

Intuitsioon ja instinkt töötavad siis, kui ratsionaalne aju on välja lülitatud. Meil tuleb õppida oma ratsionaalset aju magama panema, et emotsionaalne aju saaks töö üle võtta nii, et mustrid mõneks ajaks kustuksid, selgitas ta. 

„Te peate leidma võimaluse olla selles olekus, ainult siis suudate loovalt mõelda ja ideid genereerida,“ ütles Oreck, kes peab viljakat kujutlusvõimet tuleviku edu pandiks. „Miks lapsed nii leidlikud ja loovad on?" küsis ta ja vastas: "Sest neis ei ole mustrid veel kinnistunud."