Kapitalistisea hädakisa

Ametnik ei tohi riskida. Ta saab selle eest karistada. Normaalne, see ongi ametniku institutsiooni sisse kirjutatud. Küll aga pole normaalne, kui ametniku mõttemall riigis üldlevinuks saab. Kui poliitikat teevad ametnikud. Ja kui ka ettevõtteid juhivad ametnikud. Sest ilma riskimata ei ole innovatsiooni. Ilma riske võtmata ei tule arenguhüpet. Kuid riski juletakse võtta aina vähem.

Eesti praegune valitsus meenutab Mart Laari esimest valitsust. Nad on nii noored, et enamik Eesti otsustajaid vaatab neile ülalt alla. Täpselt nagu vaatasid Laari valitsuse ministreid Eesti toonased otsustajad.

Sellega aga sarnasus ka lõpeb. Sest Laari valitsuse noored amatöörid olid energilised, nad tahtsid teha ja tegidki originaalseid muutusi. Nad panid oma eduga laiemal publikul ja kolhoosiesimeestel suu kinni. Jah, nad tegid ka vigu, kuid nad olid tegijad.

Taavi Rõivase noored profipoliitikud ei taha muutusi ega riske. Käituvad nagu noored vanainimesed, klanitud väikelapsed, kes sugulastele alati õiged vastuseid ütlevad ja kunagi koerust ei tee. Kuid ühiskonnas on vaja muutusi ja muutuste initsiaatoreid. Eesti ei ole erand. Kuna tegelikult tajume kõik muutuste vajalikkust, ongi Rõivase valitsus sattunud kriitikatulva allal esimesest valitsuspäevast alates. Sest, olgem ausad: selliste „reformide“ tegemiseks ei pea Eestis 15liikmelist valitsust olema, piisab Brüsselist ja ehk mõnest portfellist kohapeal.

Eesti ettevõtluses on märgata sama joont. Ettevõtte omanik, kapitalist on varjul ja niite tõmbab ametniku käitumisega tegevjuht, kes riske võtta ei saa ega taha. Kes rahuldubki paariprotsendise aastakasvuga. Minu meelest algas see trend siinsete pankade müümisega skandinaavlastele, misjärel täideti varem avalikkuses tuntud särtsaka ütlemise ja tegemisega pangajuhi kohad korralike üsna ühte nägu maatriksjuhtidega. Tööandjate manifestid või kaubanduskoja ettepanekud on väheambitsioonikad, alalhoidlike kompromisside tulemused. Eesti kapitalistid on julged oma äkilisemaid reformimõtteid ja kriitikat avaldama eravestlustes. Avalikult mitte.

Häirivalt paljud Eesti keskealised (suur)ettevõtjad on kibestunud, hoiavad oma vara pangakontol ja peavad riigi liikumissuunda valeks. Nad näivad väsinud ja ongi väsinud. Ma ei kritiseeri neid, kuid sedasi edasi ei saa. Noored ei asenda neid. Idufirmad idufirmadeks, üldine noorte ettevõtlusvaimustus on kahanemas. Ülikoolide lõpetanutest valib üha suurem hulk edasise karjääri ettevõtlusest väljapool. Valib karjääri sektorites, kus saab turumajandusevälist elu elada. Miks?

Mäletan, et olin noore ajakirjanikuna, tõelise kapitalistiseana väga üleolev riigi valitsuse rolli suhtes. Peaasi, et poliitikud ei sekkuks ettevõtlusse, kuigi üldiselt neist ei sõltu majanduses suurt midagi, mõtlesin. Kahjuks pole see nii. Jah, poliitikud ei suuda küll majandust otseselt käima tõmmata, kuid seda suretada suudavad otsustamatusega küll. Ja tahame või ei, tipp-poliitikute igapäevane asendustegevus protsendipunktikeste liigutamisega siia või sinna hakkab külge ka publikule. Äkki nii see elu käibki? Äkki ongi Eesti valmis ja meie elatustase peabki olema just selline?

Taasiseseisvuse algusaastail lepiti kokku selged riigivalitsemise põhimõtted. Selge, ilma eriliste eranditeta maksupoliitika. Väike riigivõlg. Tasakaalus riigieelarve, mis Keskerakonna võimule tuleku kartuses isegi seaduseks vormistati. Äsjase venestamispoliitika järelmina eriti range kodakondsuspoliitika ja sisuliselt nulltolerants immigratsioonile. Endiste kommunistide presidendiks saamise kartuses presidendiinstitutsiooni võimuta jätmine.

Need olid tegelikult head põhimõtted, mis aitasid meil toona arengut kiirendada. Nüüd peaks aga kõik need ja teised peatükid ning senised dogmad avama diskussiooniks. Mitte kartma, et aluspõhimõtete võimalik lõdvendamine kohe jama kaela toob ja eestluse hävitab.

Mis on väikese riigivõla puudused eeliste kõrval? Mis ikkagi juhtub, kui me välistööjõudu rohkem riiki lubame või kodakondsuspoliitikat lõdvendame? Miks me ei võiks teha nüüd hoopis maksuerisusi nagu Läti? Miks ei võiks ometi riigiettevõtted erastada/börsile viia? Miks Eestil üldse presidendiinstitutsioon olema peab – või miks peaks meil parlamentaarne riik olema? Küsimusi jätkub. Üks kohutavam kui teine. Üks lapsikum kui teine.

Kuid teinekord on edasiminekuks vaja otse ja rumalalt küsida: miks? Ning mitte rahulduda vastusega, et nii on alati olnud või et valija ei andnud nende küsimuste tõstatamiseks ja muutuste tegemiseks mandaati. Neid küsimusi ei küsitudki. Ja pealegi, osa asju ei saa rahvahääletusega otsustada. Tuleb korraks „maaelu hävitada“, et sinna lähiregiooni konkurentsivõimelisemad suurfarmid kasvaks.