Sotsiaalmaks tuleb ümber teha

Eesti maksusüsteem on kinni jäänud eelmisse sajandisse. Me maksustame sisuliselt ainult kahte majandusprotsessi: töötamist ja tarbimist. See tagab küll Eesti maksusüsteemi lihtsuse ja töökindluse, kuid on juba pikka aega takistanud majanduse arengut seal, kus inimese panusel on suur osakaal.

Maksustamise kuldreeglid – lai maksubaas, madal määr, eranditeta ja ühetaoline maksustamine – on IMFi maksuõpikute algkoolimaterjal. Selle algkoolitarkuse põhjal 1994. aastal kehtestatud ja hiljem vaid ettevõtte tulumaksus 2000. aastal suurema muudatuse läbi teinud Eesti maksusüsteem on suures osas IMFi algõpetuse musternäide, kuid rakendab neid tarkusi vildakalt. Eelkõige on probleemiks maksubaasi kuhjumine tööjõu maksustamisele. Selle ilmekas tõestus on ettevõtjate järjest suurenev rahulolematus aktsiiside ja sotsiaalmaksuga.

Reformierakonna algatatud maksuideoloogia, mida ka praegune valitsus ei ole oluliselt muutnud, alandada otseseid makse ja suurendada tarbimismakse, on aktsiisipoliitka tulemusena toonud kütuse- ja viinaralli Valkas ja Heinastes ning jätkab tuleval aastal turumoonutusi just seal, kus Eesti elu on kõige õrnem – Kagu- ja Lõuna-Eestis. Aktsiiside suurendamise teel ei ole enam kuhugi minna. Tundub, et vähemalt rahandusminister näib olevat sellest aru saanud.

Eesti maksusüsteem vajab muutmist ja maksubaas laiendamist. 19. ja 20. sajandi majandusmõttest lähtuvad maksustamise printsiibid tuleb infoühiskonnas viia hoopis uutele alustele. Probleem aga on selles, et 21. sajandi globaliseerunud majandusruumis ei ole Eesti üksinda võimeline kehtestama tänapäevast maksusüsteemi ilma kohalikke turuosalisi heidutamata. Käibemaks on juba praegu üleeuroopaline, Eesti seda oluliselt muuta ei saa ning ettevõtte tulumaksu osas püüab Euroopa Komisjon jõuda ühtsele maksubaasile ja maksustamisreeglitele niipea kui võimalik.

Ent Eesti ei pea ka jääma ootama, kuni suured omavahel milleski kokku lepivad. Ka praegu on oma kodus majanduse ja rahanduse korrastamiseks piisav hulk võimalusi. Alustada tuleks sellest, et maksunduse algõpetuse tasemelt on mõistlik edasi liikuda targema ning majanduse ja ühiskonna huve paremini teenivate eelarveraha kogumisvahendite suunas.

Esmalt tähendab see maksubaasi laiendamist nendele aladele, mis on praegu täiesti katmata või on maksustatud muuga võrreldes madalamalt. Maksubaasi laiendamine annab võimaluse lahendada Eesti maksusüsteemi kõige suurem probleem – sotsiaalmaks, mis koormab ebamõistlikult lisaväärtuse loomise keskset suhet, ettevõtlust ja töötamist. Ükskõik kui suure rolli saavad tulevikus idufirmad või ühistegevuse platvormid, inimese panus ettevõtja või töötaja või lihtsalt asja ärategijana jääb alati alles.

Ka kardetud robotrevolutsiooni järel on vaja kedagi, kes robotile käitumiskoodeksit õpetab ning häälestab neid tehaseid, kus robotid roboteid toodavad. Ilma inimese panuseta ei sünni midagi uut. Seepärast on inimese panuse maksustamine ligikaudu 50% maksuga (sotsiaalmaks ja tulumaks kokku) arulage. Vananevas ühiskonnas pole aga võimalik vähendada pensionimaksete ja tervishoiukulude osakaalu riigi kogukuludest, seetõttu on maksubaasi laiendamine möödapääsmatu.

Tööandjate keskliit on teinud ettepanekud sotsiaalmaksu muutmiseks eesmärgiga vähendada tööjõu maksukulu ja suurendada Eesti majanduskeskkonna konkurentsivõimet. Neist ettepanekutest kõige olulisem on kahtlemata sotsiaalmaksu jagamine töötaja ja töövõtja vahel, kus esitajate sõnul on mõte töötajate teadlikkuse suurendamises ja soovis sedakaudu suurendada maksumaksjate nõudlikkust saadava teenuse suhtes. Algatuseks on see hea, kuid kindlasti tuleb silmas pidada kaugemat eesmärki muuta iga maksumaksja ka ise huvitatuks oma tervisekäitumisest ja pensionipõlve säästudest. Loomulikult tähendab see osaliselt solidaarsusprintsiibist irdumist, kuid parema riigipoolse teenuse saamegi vaid siis, kui maksumaksjad on personaalselt oma rahakoti kaudu sellest huvitatud.

Muud ettepanekud on tööandjate jaoks kindlasti olulised, eriti sotsiaalmaksu lagi, mis aitaks vähendada kvaliteetsema tööjõu maksukulu, kuid nende mõju maksusüsteemile tervikuna ei ole määrav. Palju suurema efekti saaksime siis, kui viiksime maksubaasi laiemale alusele ning vähendaksime seejuures sotsiaalmaksumäära. See viimane on oluline eelkõige sellepärast, et praegust arulagedalt kõrget ettevõtluse ja töösuhte maksustamist vähendada. Esmane alternatiiv võiks olla kapitalimaksud, kui valdkond, mis meie maksusüsteemis on selgelt alarakendatud.

Kui küsida, miks on hea maksubaasi tõstmine ühest kohast teise ning lõpuks peavad ettevõtjad ja tarbijad ikka kõik maksud ära maksma, siis vastus seisneb maksukoormuse struktuuris. Andes inimpanusele (ettevõtlus ja töötamine) suurema vabaduse, loome eeldused kõige suurema arengupiduri – tööjõupuuduse – lahendamiseks ja mujale kõrgema palga peale läinud kaasmaalaste tagasipöördumiseks. Suur sotsiaalmaksukoormus tühjendab Eestit inimkapitalist, aga kapitali akumulatsiooni maksustamine ei aja siit kedagi ära, sest suurem osa kapitalist on kinnisvaras. Lisaks muule aitab see kaasa ka kapitali paremale kasutamisele.

Maksubaasi muutmisel on oluline, et kui näites töösuhete 10miljardiliselt maksubaasilt alandada maksumäära näiteks 5% (maksutulu 500 miljonit eurot), siis uus maksubaas võiks pigem olla 50miljardit ja maksumäär 1%. Selline maks ei oleks ka mingi majandusmoonutus, seda ei paneks maksumaksjad isegi tähele. Loomulik on seejuures, et inimese esmavajadusi ei maksustata, seega kodu jääks maksuvabaks nagu praegu.

Sotsiaalmaksu jagamine tööandjate ja töövõtjate vahel, maksu osaline isikustamine, sotsiaalmaksulagi ning maksumäära vähendamine on olulised muudatused, mis soodustavad kõrgemapalgaliste töökohtade teket Eestis, toovad koju tagasi kalevipojad, annavad majanduse arengule märgatava tõuke ja seeläbi parandavad meie kõigi elujärge. Vaja vaid leida need rahvaesindajad, kellel on selleks poliitiline tahe.