Lõpetame selle tehasejama jaaniks ära

Käisin laupäeval Viljandis laulupeol. Seisime koos paari tuhande lauljaga ligi sajast koorist tihedalt külg külje kõrval laval ja korraga tabas mind déja vu: õhus olev vaikne, ent jõuline vastupanuvaim meenutas mulle 80ndate lõppu. Sellise tundega võidi laulda ka esimesel ärkamisajal, mõtlesin.

„Mis maa see on?“ laulis koor, ja äkitselt oli tunne, et universumis nihkus midagi paigast. Oma riigi 100. juubeliaastal, enam kui 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist seisab rahvas taas laval ja loitsib: „Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längus on maas“. Kes vaatab lapitekki Eesti metsakaardil, kus lageraie on lageraie otsas kinni, saab aru, millest jutt käib.

Rahvas on nördinud, ja mitte ilmaasjata. Eesti inimesed on südamevaevas metsade, jõgede ja järvede, oma kodude ja maakodude pärast, raierahu ajal hukkunud linnupoegade ja sügavate harvesteri-roobaste pärast, mis lõhestavad metsaaluseid. Ideoloogia pärast, mis ei sea ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad mitte tarkust ja õiglustunnet, vaid vaesestavat progressiusku ja neokolonialismi-mentaliteeti.

Pühapäeva õhtu veetsime paari-kolmekümnekesi Emajõel – Emajõe keti korraldajad Jüri Pilm, Anneli Roose, Terje Oden ja Paul Indrek Rajamäe-Volmer olid kutsunud tänu-laevasõidule meeleavalduse korraldajad ja toetajad ning mõned külalised. Helitehnik Tiit Terask, kes oli vabatahtlikuna seadnud üles Emajõe keti helitehnilise poole, rääkis, et viimane kui üks laulja ja pillimees, kes 19. mail Tartusse meeleavalduse toetuseks musitseerima tuli, tegi seda tasuta, südamest, Emajõe toetuseks. Jõelaevale sätitud laval esines oma paarkümmend suurepärast muusikut – Ivo Linna, Tõnis Mägi, Lenna, inBoil, Winny Puhh jt.

Inimesed seisid ketis ja hoidsid üksteisel käest kinni, ja meeleolu oli helge ja ülev. Eakad prouad seisid kannatlikult pikkades järjekordades, et anda oma allkiri Tartu apell 2-le – pöördumisele riigikogu, valitsuse, õiguskantsleri ja erakondade poole, et tselluloositehase eriplaneering lõpetataks. Kahe allkirjalaua juures anti nelja tunni jooksul üle 1600 allkirja (nüüdseks on neid kogunenud üle 5000).

Tartu inimesed on enam kui aasta pidanud elama põhjendatud kartusega, et tehase plaan surutakse läbi. Nüüd on EstFor Invest OÜ eestvedajad Aadu Polli ja Margus Kohava justkui möödaminnes pillanud oma unistuste asukoha, kuhu tehase võiks rajada – Tabivere lähistele. Veel ühes Eestimaa paigas on inimesed hämmingus, nördinud ja mures, jälle on sadade inimeste meele- ja hingerahu rikutud, ilma et keegi oleks neilt üldse küsinudki.

Neile, kes nõuavad täpseid andmeid Emajõe punkt- ja hajareostuse kohta, uusi uuringuid ja statistikat ning väidavad, et kaasaegsed tehased ei saasta, teen ettepaneku. Kui te leiate maailmast kasvõi ühe Kraft-meetodit kasutava tselluloositehase, mis ei kasuta suletud puhastussüsteeme ja on täiesti saastevaba, andke mulle teada. Taolise tehnoloogia välja töötajad võiksid taotleda vähemalt Nobeli preemiat igiliikuri leiutamise eest.

Usun, et valitsus lõpetab enne jaanipäeva selle õnnetu otsuste jada ühe väärika, riigimeheliku otsusega. Investorid saavad välja töötada läbimõelduma plaani, kuidas puitu ka tegelikult väärindada nii, et tehas(ed) oleksid väiksemad, Eestile kasulikumad ja keskkonnasõbralikumad. Ja rahvas saab rahus suvist pööripäeva pühitseda ja eelolevaks talveks jõudu koguda. 

Autor: Tiia Kõnnussaar