Maksuerisust õigustab vaid majanduskasvu toetamine

Maksuerisusi võiks nimelt kehtestada siis, kui need soodustavad otseselt majanduskasvu ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet. Igal muul juhul tuleks nendest hoiduda.

Meile ei meeldi maksuerisused sellepärast, et üks erand tekitab tavaliselt järgmise, see järgmise, ja nii edasi, kuni lõpuks on maksuseadused meetripaksused ja kõik huvigrupid püüavad midagi endale välja kaubelda. Kui lapsed saavad, miks pensionärid ei peaks saama? Kui elektriautod saavad, miks tuuleenergia tootjad ei peaks saama? Kui piimatootjad saavad, miks seakasvatajad ei peaks saama? See tekisikutamine ei lõppe iialgi. Kusjuures asja teeb hullemaks see, et poliitikute mõjuvõimuga kauplemise võimalused kasvavad samal ajal hüppeliselt.

Ainuke mõte maksuerisusi kaaluda oleks see, kui on võimalus see tekk - mida kõik kangesti sikutada tahavad - hoopis kõigile suuremaks teha. Ehk siis, kui kehtib vana hea "tõusuvesi tõstab kõiki paate" põhimõte.

See on täpselt nagu laenu võtmisega - laialipudistamiseks laenu võtmine on ohtlik rumalus, aga kui sellega ehitada midagi, mis jääb tulu teenima, siis on see mõistlik investeering.

Valitsus on võtnud nõuks kaotada hotellidele ja majutusasutustele kehtestatud käibemaksuerandi ehk viia see praeguselt 9%-lt 20%-le. Madalama maksuga harjunud ja arvestanud hotellid on muidugi selle vastu.

Selle erandi üle võikski otsustada sama argumenti kasutades: kas see soodustab majanduskasvu, Eesti konkurentsivõimet ja lõppkokkuvõttes ka maksude laekumist? Koalitsiooni põhiargument näib aga olevat, et koalitsioonilepet tuleb täita (loe: vaja on katteallikaid) ja et turismi või maapiirkondi saab toetada muude toetustega.

Tahaks näha debati fookust mujal. Erandeid ei tohiks mõelda välja selleks, et täita pärast kulukat valimislubaduste vooru riigikassat, ega selleks, et ühe huvigrupi raha lihtsalt teisele ümber jagada. Matemaatika peaks olema selline, et kui hotellid nii linnas kui maal saavad madalama maksumäära, siis see tähendab suuremaid tulusid kõigile.

Konjunktuurinstituut on käibemaksuvangerduste mõju hinnanud ja jõudnud järeldusele, et rahaliselt on kaotada rohkem kui võita.

Teine asi: kui juba erisusi teha, tuleb ka suurelt mõelda. Lätlased näiteks on kehtestanud väikestele ettevõtetele madalamad maksud ja ennäe - mõne aastaga ongi väikefirmade arv Lätis kümme korda kasvanud. Maksupoliitika töötab. Riik tekitab endale tulubaasi ja loob ettevõtluskeskkonda.

Ega me ei ela üksikul saarel. Me konkureerime naabritega välinsinvestorite, töötajate, tarbijate pärast. Konkurendid ei maga, isegi kui meie tukume. Kui Läti ja Leedu julged sammud õnnestuvad, siis peaksime nende ideed kiirelt järele tegema või ise veel midagi paremat välja mõtlema.

Selles on peaministril õigus, et maksuerisus ei pea kehtima lihtsalt sellepärast, et see on kunagi kehtestatud. Õigluse huvides võikski siin tuua välja ajalehtede käibemaksuerisuse, mis on 9%. Kui valitsus omal ajal seda tõsta tahtis, rääkisid ajalehed regionaalpoliitikast ja muretsesid maainimeste informeerituse pärast. Interneti ja digitellimuste tulekuga on inimeste sõltuvus paberlehest aga kahanenud (netis maksuerandid nagunii ei kehti) ja nii ka erisuse mõju.

Ajad on edasi läinud. Lähme meie ka.