Kommentaare 2002.a. olulisematele sündmustele

Liitumiskutse NATOsse. Soov NATOga liituda, tahame me seda tunnistada või ei taha, pärines ikkagi põhiasjalikult hirmust Venemaa ees. NATO pidi olema see kilp, mis laseb meie iseseisvusel edasi püsida. Kahtlemata on see aspekt aktuaalne ka täna ja tulevikus, sest meie jaoks võib Venemaa olla endiselt ettearvamatu käitumisega.

Ometi on julgeolekupoliitiline olukord viimase poolteise aastaga tublisti teisenenud. Poliitilise vastasseisu jõujooned, mis jooksid kogu aeg ida-lääne suunaliselt, on pöördunud ootamatult põhja-lõuna suunaliseks. USA ja Venemaa kogevad täpselt ühesuguseid islamimaailmast lähtuvaid katsumusi, mis teevad need riigid kui mitte liitlasteks, siis vähemalt teineteise tegevuse suhtes mõistvaks. USA jätab Venemaale vabad käed lahendamaks oma islamiprobleemi, mis on T?et?eenia võitlus iseseisvuse eest, ja Venemaa ei seisagi enam NATO ittalaienemisele eriti vastu. Seepärast ei pruugi Eesti pääseda enam täpselt sellisesse, meile ideaalsesse sõjalisse organisatsiooni, nagu oli NATO veel kümme või isegi kaks aastat tagasi. ÄP juhtkiri 20.11.

Liitumiskutse ELi. Eestlaste ajaloos on pöördumas lehekülg. Nähkem selles käegakatsutavat kasu. Meile on avanemas maailma suurim ühisturg. Me hakkame kuuluma riikide perre, mis tagavad oma kodanikele selle optimaalse ühiskondliku stabiilsuse, mida on inimkonna arenguloo praegusel etapil võimalik saavutada. Kaks kõige olulisemat eeltingimust elujärje paranemiseks saavad täidetud.

Samas ärgem unustagem. Tõsiasjast, kas ja kuidas läheb eurooplastel korda leida säärane püsivalt toimiv majanduspoliitiline mehhanism, mis suudab kümneid eri rahvaid panna rahumeelselt koos elama ning tegutsema, sõltub inimkonna edasine käekäik. Meiltki oodatakse nüüdsest peale nii panust kui ka vastutust, et ühisest asjast asja saaks. kolumnist Enn Soosaar (ÄP 13.12.)

Pensionireform ja eelarvedefitsiit. Kuna pensioni II sambaga liitumise kevadine sessioon jäi võrdlemisi tagasihoidlikuks, ei osanud keegi prognoosida sedavõrd suurt liitujate arvu, kui tegelikult tuli ? kevadistega kokku 207 200. See tekitab juba tõsiseid probleeme riigieelarvele ja lahendusena on vaetud nii 2+4 skeemi revideerimist, stabilisatsioonireservi kasutamist, riigilaenu võtmist kui ka muude maksude tõstmist.

Äripäeva arvates tuleb puudujääv osa, umbes 700 miljonit krooni, katta kõige loomulikumal viisil: valitsuskulude kokkuhoiuga. Muud lahendused on kas halvad või väga halvad.

Tuleb nentida, et valimiste-eelsed lisaeelarved olid suisa kurjast. Nüüd oleks need summad tõhusaks toeks ettenäge-matult riigieelarvesse kärisenud augule. Maksudest paremini laekunud raha pudenes niisama sõrmede vahelt, kui mitte pidada kasuks poliitikute enesereklaami rikkuse heldekäeliste ümberjagajatena. Seda enam tuleb edaspidi püksirihma pingutada. ÄP juhtkiri 04.11

Juhtide lahkumine. Edukad ja professionaalsed juhid on kaotanud töökoha ettevõtte tippjuhina. Mitmed neist töötasid kaubanduses: Urmo Vallner, Maldar Mäesalu, Toomas Tamsar, Mihkel Sims. Mitmed ka tootmisettevõtte juhina ? Jaan Kallas, Meelis Kukk, Madis Võõras. Kas on tegemist juhtide kriisiga?

Omanikul on õigus tippjuht välja vahetada, kui ta arvab, et juht ei tegutse professionaalselt ettevõtte eesmärkide saavutamisel. Miks aga selline arvamus on just nüüd tekkinud mitmes ettevõttes? Põhjus on muutunud majandussituatsioonis. Konkurents on oluliselt tihenenud ? Eesti turule sisenenud väliskapital on tekitanud klientide jaoks järjest soodsama situatsiooni, kus ellujäämiseks on ettevõttel vaja pakkuda tooteid ja teenuseid, mida kliendid ostavad ja teha seda paremini kui konkurendid.

Toodete ja teenuste pakkumist on vähe. Defitsiit on endiselt Eestis olemas. Muutunud situatsioon nõuab juhilt agressiivset tegutsemist turul ja professionaalsemat juhtimist ettevõttes. Efektiivsus on määrav väärtus, millest sõltub omaniku hinnang, juhi edukus ja töötajate tulevik. Konkurents karmistub ka edaspidi ? peame aktsepteerima vajadust pingelisemas situatsioonis edukad olla. Invicta juhatuse esimees Mihkel Pärjamäe (ÄP 27.11)