Eesti toit Tartus Eesti restoranis

Riigipüha-eelse pühapäeva lõuna ajal oli Eesti restoran veel pooltühi. Oli ainult kümmekonna inimesega pidulaud ja veel paar inimest. Kelner tuli meid hoiatama, et kahjuks võib tellimuse täitmisega minna isegi kuni tund. Lugesin vabad kohad üle - sain kakskümmend. Ei tea, kui kaua peaks veel siis ootama, kui kõik kohad oleksid täis!

Noh, arvasime, et tund aega pearoa ootamiseks on pikk aeg, aga erilist kiiret ei olnud. "Midagi ikka saab enne tundi või?" küsisin igaks juhuks. "No midagi väikest ehk ikka," oli vastus. Jäin kergeusklikult lootma ja otsustasime jääda. Asjatult - tunni aja pärast toodi alles leivakorv lauale.

Eesti restoran ajab Eesti asja eriliselt tõsisel moel - ikka sealiha ja hapukapsaga.

Ka supivalik on halastamatu: hapukapsa-, põldoa ja hernesupp. Ja lõhesupp. Saaks ka jõulurooga, verivorsti pohlamoosiga või sealiha hapukapsaga.

On ju suvi, on august, kus köögiviljaaiad on lõpuks ometi värsket kraami täis, aga pole siin ei tomati-kurgisalatit ega värskekapsasuppi, ei ühtegi lahedat köögiviljarooga.

Eesti restorani köök on justkui vaese talupoja unistus heast elust - õnn on see, kui saad magada sooja ahju peal sooja kasuka all ja juua sularasva. Ainsate vihjetena suvele on menüüs kukeseenekaste tillikartuliga ja hooajasalat.

Hooajasalati ma tellisingi. Ja mis selgus - sellel hooajal (augustis!) süüakse põhiliselt Hiina kapsast ja redist. Hooajakastmeks on äädikas.

Teiseks eelroaks valitud praetud maks sibulaga oli tegelikult maksakaste sibulaga - tavaline maksa-jahukaste kelmeliste praemaksatükkidega.

Jahukastet jätkus ka pearoogadele, ahjulõhe juurde sidruni-jahukastet ja Vanaema kotlettide juurde tavalist jahukastet.

Nii kala kui ka kotletid olid päris maitsvad, ainult mõlema prae lisandiks olnud keedukartulid olid koledaks kuivanud ja napilt leiged. Ja neid oli tohutult palju. Pealegi polnud me neid tellinud - lisandid olid menüüs eraldi. Nende hind tuli prae hinnale lisaks - kaks korda kümme krooni toidu eest, mida me polnud tellinud ja mida me ei söönud.

Kurb oli selles Eesti-nimelises restoranis, kehv olid nii teenindus kui ka menüü.

Ükskõik milline muu vilets söögikoht ajab korra meele pahaks ja kõik - rohkem sinna enam ei lähe. Aga Eesti-nimelist restorani nii lihtsalt unustada ei saa, selle pärast on peaaegu et isiklikult piinlik.