Inflatsioon võib säästu pikaajaliselt hävitada

Säästa tasub igal ajal. Kõrge inflatsiooni pärast ei maksa veel säästmist nurka visata ja mitmendat plasmatelerit koju osta. Sellist juttu kuuleb investeerimise ja säästmisega seotud ringkondadest. Ja nendega tuleb nõustuda olenemata suurest määramatusest.

Mõtlesin kah veidi tuleviku peale. Mulle on varemgi nõustajate poolt näidatud kauneid tabeleid ja graafikuid, et kuidas liituda II ja III pensionisambaga. II sambaga liitusin teises voorus.

Võtsin veidi pessimistlikud eeldused - ei arvesta palgatõusuga ja võtan konservatiivselt rahapaigutuste tootluseks 7,5 protsenti aastas. Võrdlesin primitiivse, kuid kasuliku kalkulaatoriga inflatsiooni mõju säästmisele, kui alustada 35aastaselt nullist ning koguda raha pensionipõlveks 30 aastat. Sääst moodustaks hüpoteetilisest 10 000kroonisest netopalgast 15 protsenti ehk 1500 krooni kuus. Vastavalt inflatsioonile suurendatakse igakuist säästmist.

Ideaalses maailmas (kus seda kaasaajal leida?), kus inflatsioon oleks null protsenti ja varade tootlus 7,5 protsenti, koguks 30 aastaga 2,02 miljonit krooni. Mis kõige kaunim, raha ostujõud ei kahaneks. Kui arvestada pensioni kestvuseks 20 aastat, tuleks sellest 8422kroonine pension ehk üle 80 protsendi algsest sissetulekust.

Loobudes utopismist - oletame, et inflatsiooniks on mõõdukad kolm protsenti, nagu näiteks Lääne-Euroopas (euroalal). Tänu sellele, et säästetakse inflatsiooni jagu aina rohkem, koguneks sel teel 2,79 miljonit krooni. Kuid inflatsioon närib sisse, praeguses ostujõus oleks suurem number raha väärt vaid 1,13 mln krooni. 20 aasta pensionipõlve peale teeks see pensioniks kõigest 4725 krooni. Eeldades, et ka riik midagi lisab, võib sellisel puhul isegi läbi häda ots-otsaga kokku tulla.

Kõrge viieprotsendise inflatsiooni juures koguneks 3,57 mln krooni, millel ostujõudu veidi alla 800 000 krooni. 20 aasta peale saaks kuupensioni sellest 3326 krooni - selgelt ebapiisav, kui just mitte asuda elama kuhugi Mosambiiki, kus võib-olla saab selle rahaga elada nagu kuninga kass.

Veel kõrgema inflatsiooni juures (7,5 protsenti), mis on võrdne varade tootlusega, koguneks 5,06 miljonit krooni, ostujõudu oleks sellel vaid 0,54 mln krooni. Sellest rahast jaguks kuu peale 2236 krooni. Liiga kõrge inflatsiooni korral (kümme protsenti, meil on aga praegu inflatsioon ajutiselt kõrgemgi), kasvaks sääst nagu pärmitaignal 7,5 miljonile kroonile, millest saaks 150 viiesajakrooniste pakki. Kui aga võtta ostujõud, siis poes oleks seda vaid 0,38 miljonit krooni. Sellisel puhul jaguks 20 aastaks 1575 krooni ehk veidi enam, kui sada eurot kuus. Selle raha eest ei saa mitte vähimatki endale lubada.

Need numbrid ei olnud kellegi säästmisest eemalepeletamiseks. Tõenäoliselt sissetulekud kasvavad. Võib ju küsida, kustkohast see säästu kasv inflatsiooniga tuleb, kui poes üha rohkem raha kulub. Kui üleval on eluasemelaen, siis selle kahanevad laenu tagasimaksed oleksid üheks säästude kasvatamise allikaks.

Lisaks võib eeldada, et varade tootlus võib olla pikaajaliselt kõrgem, kui suurem osa varadest on aktsiates (aktsiafondides). Samas raha nappus on hea aeg aluse panemiseks kindlat sissetulekut andvatele varadele - hoiustele (intressid on rahanappuse ajal kõrged), ja ka võlakirjadele, ehkki nende riskid on suuremad.

Kahjuks on hoiused lühiajalised (kuni viis aastat, nii et 30 aastaks sel teel positiivset rahavoogu fikseerida ei saa).

Kui raha muutub üleilma kergemini kättesaadavaks, langevad intressid, võlakirjade hinnad tõusevad ja sama teevad ka aktsiate hinnad.