Balti riikidest on Eestis kulukaim haige olla

Teabekeskuse arvutuste kohaselt väheneb 800-eurose brutokuupalgaga Eesti elaniku sissetulek kahenädalase haiguse korral viiendiku ehk umbes 115 euro võrra, Leedus ja Lätis on sissetuleku langus vastavalt 11% ja 10% ehk umbes 68 ja 54 eurot kuu kohta, seisab pressiteates.

 “Tuleb arvesse võtta, et haigekassa maksab hüvitist eelneva aasta jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulult, mistõttu on halvemas seisus äsja tööle asunud ning näiteks lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud inimesed, kes haigestumisele eelneval aastal ei töötanud,“ märkis teabekeskuse juhataja Lee Maripuu.

 Haige lapse eest hoolitsemise korral ulatub riigipoolne toetus 80%-ni sissetulekust. Jäädes haige lapsega koju viieks tööpäevaks, kahaneb vanema sissetulek Eestis ja Lätis 8,7%, Leedus vaid 1,5% võrra. „Eesti ja Läti puhul arvestatakse haigushüvitist ka nädalavahetuse päevade eest, mistõttu võib nendes riikides olla sissetuleku langus väiksem juhul, kui vanem jääb lapsega koju pikemaks ajaks,“ tõi Maripuu esile. Kui peres on väikseid lapsi ja üks vanematest on eelmisel aastal saanud  vanemahüvitist, tasub majanduslikus mõttes sageli lapsega hooldslehele jääda sellele vanemal, kes eelmisel aastal töötas. „Hoolduskoormuse jagamisel tasub olla paindlik ning isad võiksid julgemini haige lapsega koju jääda, see võib olla  ka rahaliselt otstarbekam,“ tõdes Maripuu.

Teabekeskuse Balti-ülene analüüs näitas, et kui hooajalise haiguse korral on kolme riigi töötajate sissetulek suuremas osas sotsiaalkindlustuse kaudu tagatud, siis töökaotuse korral muutub pere-eelarve oluliselt pingelisemaks, vähenedes esimestel töökaotuse kuudel 30-40%, hiljem veelgi enam. Uue töö otsingud ei pruugi kohe edukalt lõppeda ja koondamise korral peab ära elama töötuskindlustushüvitisest, mis tagab esimesel 100-l päeval 50% ja sealt edasi 40% endisest sissetulekust. Kui aga töösuhte lõpetab muu põhjus kui koondamine, tuleb töötuna arvele võttes hakkama saada 112-eurose töötutoetuse ja enda kogutud säästudega. „Seetõttu on pika-ajalise haiguse, töövõime languse või töökaotuse korral senise elustandardi tagamiseks vaja lisaks isiklikku rahapuhvrit,“ võttis Maripuu kokku .

Aprillis valminud teabekeskuse uuringu kohaselt on viimase nelja aastaga oluliselt suurenenud nende perede osakaal, kes suudavad oma igakuisest sissetulekust säästa. Kui 2010. aastal suutis raha kõrvale panna 44% Eesti elanikest, siis tänavuse uuringu andmeil juba 51% peredest, keskmiselt jäi säästudeks 14% kuusissetulekust. Sissetuleku suurus mõjutab oluliselt inimeste valmisolekut säästmiseks. Kui väikseima, kuni 400-eurose kuusissetuelekuga elanikerühmast suurem osa (66%) kinnitab, et nad ei säästa, siis palgataseme tõustes paranevad oluliselt väljavaated raha kõrvalepanekuks. Leibkondadest, kelle pere kuu sissetulek on 700-1100 eurot, ütles 44%, et nad ei säästa ning ligi kolmandik sellest grupist säästab kuni 10% sissetulekust ja 14%-l jääb säästudeks 11-20% sissetulekust, selgus teabekeskuse uuringust.

„Kui 800-eurose kuusissetulekuga inimene säästab iga kuu kümnendiku oma palgast, kulub Balti riikides hinnanguliselt 1,5-2 aastat, et tagada näiteks koondamise korral senine elatustase umbes pooleks aastaks. Samuti tuleb võimalikule mustale stsenaariumile mõelda juba finantskohustuste võtmisel – kas ja kui kaua ollakse suutelised erinevaid kohustusi katma juhul, kui senine sissetulek peaks vähenema või ajutiselt hoopis kaduma,“ ütles Maripuu.

„Võimalusel peaksid inimesed tekitama endale püsiva harjumuse raha kõrvale panna, et ootamatuste korral tagada vajalik raha igakuiste sundkulutuste katmiseks. Selle jaoks on esimese asjana oluline alustada rahaasjade teadlikku planeerimist, et tekiks täpne ülevaade sellest, kui suured on sissetulekud ja väljaminekud, mille arvelt annaks kokku hoida ning kui palju on võimalik igakuiselt kõrvale panna,“ ütles Maripuu ja lisas, et vajaliku säästupuhvri tekitamine nõuab nii planeerimist kui ka järjepidevust.

 

Autor: 1321-aripaev