Sajandi tähtsaimad ettevõtted
Äripäev • 28. aprill • 5 min
Jaga lugu:

Kokkuvõte: 100 aastat Eesti ettevõtlust

Harju rajooni S.M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi konservitsehh; Harju rajoon, 1975
Harju rajooni S.M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi konservitsehh; Harju rajoon, 1975  Foto: Viktor Rudko

Eesti ajaloo tähtsaimate ettevõtete veebiraamatu koostanud Äripäeva ajakirjanik Väinu Rozental võtab sajandi kokku.

Küsimusi esitas Äripäeva raadio hommikuprogrammis Aivar Hundimägi.

Väinu, selliste ülevaadete koostamisel on koostajatele alati see probleem, et maht on piiratud. Kui keeruline oli sinul valida välja need viis ettevõtet igast kümnendist?

Tõepoolest oli keeruline valikut teha. Ja seetõttu on valik ka mõnes mõttes subjektiivne. Näiteks 1930. aastatesse oleks võinud valida kasvõi neli edukat paberi- ja tselluloositööstust (1756 asutatud Räpina paberivabrik, Kohilas asunud Koil, Türi paberi- ja puupapivabrik ja Tallinnas tegutsenud Põhja paberi- ja puupapivabrik (hilisem Tallinna tselluloosivabrik). Valisin viimase.

Iga kümnendi puhul ettevõtete vahel valikut tehes lähtusin ka sellest, et päeva lõpuks oleks valimis ettevõtteid võimalikult erinevatest valdkondadest. Ülevaatesari koosnes 9 kümnendist ja seega kokku sai kajastatud 45 ettevõtet. Üheksa kümnendit oli seetõttu, et panin 1940ndad ja 1950ndad kokku, sest sõja-aastail sisuliselt ettevõtlust ei olnud.

Kui veel keerulisuse kohta lause lisada, siis üsna keeruline oli ka igat kümnendit ja igat firmat 1-2 tabava ja kokkuvõtva lausega iseloomustada.

Milliste kümnendite puhul oli valiku tegemine kõige keerulisem?

Kindlasti viimase 3 kümnendi puhul. Olen üle 40 aasta tegutsenud ajakirjanikuna ja enamuse ajast majandusajakirjanikuna. Mida enam taustainfot valdad, seda raskem on valikuid teha. Näiteks viimase kümnendi valikus oleks vabalt võinud olla ka sellised firmad nagu EMT, Harju Elekter, Kaamos Group jpt.Esimeste kümnendite puhul puudub mul isiklik emotsioon mingi konkreetse ettevõtte suhtes. Valikut tehes lähtusin majandusajalugu käsitlevates raamatutes ja memuaarides kirjutatust.

Kui mõelda hääbunud firmadele, siis millisest omal ajal edukast ettevõttest on sul endal kahju, et seda ettevõtet enam ei eksisteeri? Kas saab teha üldistused, mis põhjustel on edukad firmad pidanud oma tegevuse lõpetama?

Hääbunud ehk tootmise lõpetanud firmasid on valimis kümmekond, enamik jätkab tegevust sama nime all või uute omanike ja uue nime all. (Tootmine hääbunud: Kreenholmi Manufaktuur, Rotermanni Tehased, Tallinna tselluloositehas, Laferme, Dvigatel, Ilmarine, Tallinna ekskavaatoritehas, Pöögelmanni elektrotehnikatehas, Balti Manufaktuur, Kirovi näidiskalurikolhoos, Polümeer)

Eks iga hääbunud ettevõte on pidanud pillid kotti panema mingil oma konkreetsel põhjusel. Ilmselt peamine on turu kaotus. Saja aasta jooksul on Eesti ettevõtteid kaks korda räsinud suure turu kaotus. Esimest korda 1920. aastatel, kui kadus ära Tsaari-Venemaa turg, ja teist korda 1990. aastatel, kui kadus ära Nõukogude Liidu turg.

Kui regionaalset tähtsust silmas pidada, siis nimetaksin Narvas tegutsenud Kreenholmi Manufaktuuri, mis omal ajal ehk 19. sajandi lõpus oli Euroopa üks suurimaid puuvillatööstuseid Euroopas. Kreenholmi Manufaktuuri asutajat Ludwig Knoopi (1821-1894) on nimetatud ka Eesti Rockefelleriks.

Kreenholm pankrotistus 2010. aasta lõpus. Kahju, et endiseid tehasehooneid pole kinnisvaraobjektina kasutusele võetud. Mujal Eestis on siin häid näiteid: näiteks endise Rotermanni Tehaste hooned, endise Lutheri vineeritehase hooned, endise Dvigateli hooned on rekonstrueeritud äripindadeks või korteriteks.

Milline kümnend tundub, et oli kõige edukam Eesti jaoks?

Raske öelda, aga võib-olla oli selleks 1930. aastad. Oma ülevaatesarjas nimetasin seda kümnendit riigifirmade kümnendiks. 1930. aastate teisel poolel võttis Eesti riik prioriteediks arendada Eesti oma loodusvaradel põhinevaid tööstusi. Riik investeeris ja moodustas riiklikke aktsiaseltse, mis tegelesid põlevkivikeemiaga, tulekindla ehitusmaterjali (tsement, tellised) tootmisega, turba kaevandamisega ja sulfaattselluloosi tootmisega. Oma prioriteetset tegevust toetas riik ka mõningaid seaduseid muutes.

Milline kümnend läks kõige rohkem raisku?

Samuti raske öelda, aga kui sõja-aastaid siinkohal mitte arvestada, siis võib-olla nimetaksin 1970. aastaid. Praktiliselt kõik suuremad ettevõtted vorpisid toodangut toota eelkõige selleks, et rahuldada üleliidulisi vajadusi. Välja veeti kõike, nii seadmeid kui seakeresid.

Muide, ilmselt üks väheseid tooteid, mida Nõukogude Liidu avarustesse ei veetud, oli turbabrikett. Eestis tootis briketti kolm suurt tehast ja kogu toodang tarbiti Eestis ära ja ikka oli suureks defitsiidiks. Tegelikult oligi see aeg üks suur defitsiidiajastu. Inimeste töötahe oli väike, aga seda suurem oli tahe ajada defitsiiti taga.

Sa keskendusid rohkem ettevõtetele, aga kui ma palun sul koostada saja aasta TOP 5 Eesti majandustegelastest või ettevõtjatest, siis kes sinna kuuluksid?

Uhh, väga keeruline. Aga teeks nö kiriku keset küla ja mainiks kaks nime esimese Eesti Vabariigi ajast, ühe nõukogude ajast ja 2 praegusest ajast.

1920. ja 1930. aastatest nimetaksin kaht peredünastiat: Lutherid ja Rotermannid.

Nõukogude ajast tooks välja Kirovi näidiskalurikolhoosi kauaaegse esimehe Oskar Kuuli. Tema ehitas kalurikolhoosist omaette kontserni. Ilmselt paljuski tänu tutvustele ja sidemetele hankis ta selleks Moskvast raha. Ja ta oskas ka raha teenima panna. Näiteks toodeti tehiskalamarja.

Praegusest ajast on muidugi kõige raskem kedagi personaalselt välja tuua. Kui viimast 10 aastat silmas pidada, siis võib-olla Tallink Grupi ülesehitaja Enn Pant, ja kui viimaseid aastaid silmas pidada, siis graanulitootja ja energiatootja Graanul Investi põhiomanik Raul Kirjanen. Mõlemad on saanud ka Äripäevalt tiitli aasta ärimees.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt